Podcast? Võib-olla. Loeng? Pigem jah. Koolitus? Kindlasti.

Pihtlas õllest jutustamas
Hiljuti toimus Üle-eestiline rahvaülikoolide päev. 13 rahvaülikooli saatsid virtuaalselt liinile oma esindaja, et pidada pooletunnine miniloeng mõnel põneval teemal.

Kuressaare Rahvaülikooli poolt paluti pool tundi sisustada mul, kuna täpselt nädal pärast seda päeva pidi mul tulema ka täispikk õllekoolitus Pihtla Mekitoas.

Pihtla valik õllekoolituse asukohana polnud muidugi juhuslik. See on hea koht, kus rääkida õlleteo ajaloost, kuna neil on kasutuses korraga nii vana koduõlletünn kui ka täiesti uus 'päris' tehas. Lisaks on nende valik selline, et õllestiilides saab kena 'ringkäigu' teha nii, et ei kordu või igav ei hakka. Ja kui juba õllest rääkida, siis võiks ju paari tunni sisse mahutada stiile seinast seina (kui just väga spetsiifilist koolitust ei tee, a la 'veinivaadis laagerdunud tonkaubadega imperial stoutid' vms).

Pikem koolitus oli mõnus, juba ammu pole saanud suurema rahvahulgaga vestelda näost näkku. Kuna ma olin saatuse tahtel ise autoga, siis sain häid õllesid vaid nuusutada ja keeleotsaga proovida, aga eks olin nad varem ka ettevalmistuse mõttes läbi proovinud. Õnneks oli tegemist ka stiilipuhaste õlledega, nii et rääkides stiili kohta sai õlle kohta juba palju ära öeldud.

Hoopis teistsugune kogemus oli aga nädal varem alguses mainitud rahvaülikooli loengut pidada. Toimus see Zoomis ja publik oli 'nähtamatu', kuna tegemist oli ju monoloogi, mitte vestlusringiga. Ehk siis rääkisin pool tundi (vist isegi õnnestus sekundite täpsusega ajast kinni pidada) teemast, mida blogis juba varem õrnalt puudutanud olen - Eesti õllest tsaari laual.

Kui alguses tundub, et esitlus on veidi kohmakas ja veniv, siis mul on ka hea vabandus - läpakat projektoriga ühendav jubin jäi mul koju, mistap oli mu arvutiekraan täis esitlust ja minut enne loengu algust jõudsin kiirelt oma slaidide all olevad märkmed telefoni laadida. Sealt ma siis neid vargsi piilusin, teadmata, kas keegi minu üpris ebaprofessionaalset telefoninäppimist ka laivis näeb (ei näinud) või kas keegi üldse kuuleb (ilmselt kuulsid küll, sest vähemalt tuttavad tunnistasid hiljem, et olid vaadanud-kuulanud).

Aga tehtud ta sai ja üks mu lemmiktahke Eesti õlleajaloos sai taaskord kiirelt ja enam-vähem konkreetselt lahatud. Õnneks või kahjuks saadi see ka linti, nii et siin on harukordne võimalus vaadata/kuulata minu esimest taskuhäälingu katsetust, sest kuidas teistmoodi tänapäeval pooletunnist heietust slaidide taustal ikka nimetada..



Õllesoovitust siinjuures pole, sest kummagi tegevuse juurde ma ühtegi õlut ei joonud. Küll aga soovitan selle video lõpus ühte õlut (mitte) proovida ja kaht õlut reisilt otsida. Ühtlasi soovitan huvilistel tulla 5. novembril Ula baari Tartus, kus teen järgmise sissejuhatuse õllekultuuri. Kui üldine olukord muidugi vähegi lubab rahval kinnisesse ruumi koguneda. Aga loodame, et lubab ja saab jälle ühe põneva seikluse mööda õlleajalugu ja -stiile korraldada.

Comments