Läheme peagi paari õllehuvilise sõbraga Belgiasse kultuurireisile. Kultuuri alaliiki ei ole ilmselt raske ära arvata.
Kuna üks neist sõpradest juhtub olema pruulmeister, kellel tööalaseid kontakte ka üle piiri, siis niisama kõrtsutamise asemel on meil hea võimalus käia paaris pruulikojas, kuhu muidu ehk iga teine turist ei satu. Loomulikult on plaanis ka vähemalt üks pruulikoda, kuhu iga õlleturist kindlasti sattuma peaks.
Aga mitte sellest ei taha ma rääkida (sest neist tahaks ikka eraldi kogemuse põhjal kirjutada). Vaid sellest, kuidas seda Belgia õllekultuuri üldse vaadata.
Nimelt on väga levinud arvamus, et Belgias on kõik õllemargid ja -retseptid iidsed, pärit ajast, kui ainult mungad õlut tegid ja pärandatud põlvest põlve. Lugu ise on ju kena, aga...
Kui välja jätta spontaanfermentatsiooniga õlled (ehk loodusest pärmi ammutavad ja ise ennast käärima ajavad) nagu Faro, Kriek ja teised hapukad-soolased belglased, on hetkel vanim jätkuvalt sama retseptiga toodetav õlu madalmaades Amsteli Bock. Ehk üks tavalisemaid poeriiulis seisvaid massiõllesid. Seda toodetakse aastast 1872. Niipalju siis iidsusest.
Ehk nüüd jõuame ka selle postituse nime tähenduseni - Belgias, nagu igal pool mujal maailmas, loeb ikkagi tootega kaasas olev lugu. Jah, paljudel õlledel (eriti kloostriõlledel) on mingisugune õigusjärgsus tootele, mida toodetakse juba seitsesada või rohkem aastat. Toona polnud see õlu muidugi üldse selline nagu ta täna on, aga kloostri, küla või õllemargi nimi elab edasi.
Belgias on õlle kloostriõlleks nimetamisel kindlad kriteeriumid. Kloostriõlut võib pruulida:
- kloostris või munkade poolt (aga mitte Trappist-munkade ega nende kloostris, see on eraldi kategooria)
- kloostri litsentsi alusel, või omades tõendatavat ärisuhet kloostriga
- tegevuse lõpetanud kloostri nime kasutamise õigusega.
Neist viimane on põnev kategooria. Teed õlle, leiad ammu unustatud kloostri, ajad vakaraamatu järgi välja nime õiguste hoidja ja ostad talt selle litsentsi.
Just nii tegi härra Bosteels. Nende pere pruulikoda tegutseb juba aastast 1791, aga kloostriga nad seotud pole. Nende Kwak oma klaasiga, mis ei seisa püsti, on teine legendaarne õlu. Aga tänase loo kangelane on hoopis minu enda ja mitme mu Belgia tuttava lemmik Belgia õlu - Tripel Karmeliet. See, et ta belglastele maitseb, on omamoodi päris põnev, sest teda eristab muudest selle kandi õlledest fakt, et kirkuse saamiseks on kasutatud Stüüria (Austria) humalaid. Aga see selleks, eks teisel pool aeda ole ikka rohi rohelisem.
Kuna Belgias ei ütle 1791 suurt midagi - umbes sama vanad on sajad pere/külapruulikojad, siis oli neil uuele kolmest viljast (nisu, kaer, oder) tehtud kirkale õllele vaja kõvemat 'ajalugu' taha. Eriti, kuna Tripel Karmeliet nägi ilmavalgust aastal 1996. Saku Rock on kaks aastat vanem õlu.
Ometigi on Tripel Karmelieti pudelil kirjas, et retsept on pärit aastast 1679. Kuidas nii? Lihtne - härra Bosteels sirvis ajalooürikuid ja avastas, et Karmeliidi ordu mungad on aastal 1679 pruulinud samuti õlut, milles kasutati nisu, kaera ja otra. Lisa ka vesi ja pärm ja humal ja tehniliselt, nagu nad ise ütlevad, on retseptidel 90% kattuvus. Tore on, tiigril ja kodukassil on näiteks 95.6% DNA kattuvus...
Härra Bosteels otsis üles ordukloostri nime õiguste hoidja, ostis selle kasutamise õiguse ja nii jõudiski aastal 1996 turule õlu aastast 1679. Kusjuures kuna lugu ise on niivõrd avalik ja teada, siis päris kloostriõlleks teda Belgias ei peetagi. Lahterdatakse kategooriasse 'litsentseerimata kloostriõlu'.
Ahjaa, tegemist ei ole mingi kättesaamatu haruldusega - nii 0,33 kui 0,75ml pudeleid (kust peakski head belgia õlut pokaali serveerima) on suuremates toidupoodides meil riiulil.
Vot selline lugu. Proost!
Comments
Post a Comment