Nüüd see siis juhtus. Nuusutasin ja mekkisin just oma 2500. erinevat õlut, mis Untappdi kirja saanud. See ei tähenda, et ma neid rohkem poleks joonud. Aga kindlasti ei saa neid olla vähem. Seega on põhjust tagasi vaadata küll. Mõtlesin, et teeks ühe kiire rännaku oma Untappdi-ajaloos ja vaataks eelmisi 'ümmargusi' hetki, mis seal välja toodud:
Minu esimene õlu Untappdis
7. detsembril 2013 olen ma esimest korda Untappdi keskkonda kasutanud ja ära märkinud Õllenaudi Eesti Rukki Eili. Alles hiljuti jõin üht head rukkieili ja kurtsin, et Eestile nii omast stiili tehakse kuidagi vähe. Aga ennäe, sai seda ka seitse aastat tagasi ja sama õlut pakutakse tänaseni enamvähem igas poes, kus õlut üldse müüakse. Õlleklaasi põhjast olla ma toona avastanud leivapuru. Peaks nüüd seda õlut uuesti proovima, kas on endiselt selline kodukootud rukkijook või on asi kliinilisemaks läinud (uus tehas ja jutud ikkagi).
Minu 25. õlu Untappdis
Ohh küll neid märke oli toona lihtne saada. Polnud nelja kuudki möödas, kui anti tähistamiseks 25. õlle märk. See ilmselt näitab muidugi toonast käsitööõlle kättesaadavust. Aga taas oli tegemist õllega, mis on tänaseni letis ja ka minu üks kindlaid valikuid suvisel ajal - Lehe Väike India. Lehe poisid ja tüdrukud on suutnud vaid 2,7 alkoholiprotsendi juurde mahutada nii palju humalat, et tundub nagu jooks "päris" IPAt - ideaalne jook mingi tegevuse kõrvale, kui sama päeva jooksul on vaja veel midagi asjalikku korda saata.
Minu 50. õlu Untappdis
Järgmise 25 õlle vahe oli samuti neli kuud. 2014. aasta 19. juulil sattus mulle kätte Õllenaudi Vanamees - rukki-IPA, mida enam ei toodeta. Mäletan sellest õllest vaid seda, et samal ajal andsid nad välja ka Vanaeide-nimelise õlle ja veidi aega hiljem õlle Vanaeit 2. Ka neid kumbagi enam ei toodeta. Eks see käsitööõlle-maailm on selline karm, et kui just suur turuedu õlut kohe ei saada, siis peagi võetakse ta maha. Ja eks alguses saatiski edu neid õllesid, mis just eriti 'friigikad' ei olnud.
Minu 100. õlu Untappdis
Viis kuud ja viiskümmend õlut hiljem jõudsime 2014. aasta jõululaupäevani. Tol aastal töötas mul juba hea sõber SIPis ja tema kaudu pani kaasa mulle kokku jõulukalendri. Jõululaupäeval tuli sealt välja Orkney Brewery üks suuremaid edulugusid Dragonhead. Korralik šotimaa stout, kus sees ka ohtralt Goldingsi humalaid - Briti kulda. Mis sa ikka jõulu ajal tahad.. See on muidugi rohkem selline jõuluporteri laadne veidi-parem-kui-massiõlu tüüpi stout, aga põnev kogemus sellegipoolest.
Minu 200. õlu Untappdis
Siin on nüüd natuke kaheldav, kas õlu, mille ma märkisin kahesajandaks, seda ka oli. Aga oleme ajas jõudnud 2015. aasta märtsi lõppu ja see on üks väga tähtis hetk Eesti käsitööõlle kultuuris - toimus esimene Tallinn Craft Beer Weekend. Sellest Sfääris toimunud ja kohalikele 30 pruulikoda ette toonud nišipeost võiks rääkima jäädagi (ja seda võib ka ühel hetkel teha), aga käsitööõlle kultuur ei olnud Eestis pärast seda enam endine.
Festivalil käies on hea teha ära kodutöö - pakutavate õllede nimekirjad on ette teada, tuleb lihtsalt vaadata välja need, mida oled juba joonud; need, mida tahaks kindlalt juua ja need, mis väga ei huvita. Niimoodi valgusfoori joonistades jõuab kiirelt 'rajakaardini' ja kohapeal kulub vähem aega põnevate siltide otsimisele. Selle süsteemi viisime koos eelmainitud jõulukalendri koostanud sõbraga täiuseni aastal 2017 - saime ühe õhtuga paberile kirja hinded 78 eri õllele. Aga sellest juba ühel teisel korral.
Selle festivali ajal sattus mul igatahes kirja saama 200. õlu, aga kirja on ta pandud järgmisel hommikul paberilt kiirelt Untappdi lisades. Seega läksid nad kirja tähestiku järjekorras ja ümmarguse märgi teenis Vormsi IPA - tänagi siit-sealt leitav, üks esimesi Eesti õllesid, kus okkad sees. Ühest sellise stiili päris ekstreemsest esindajast kirjutan peagi eraldi.
Minu 500. õlu Untappdis
Tol suvel sai vist kõvasti mekutatud ja degusteerimistel käidud, sest järgmised 300 õlut said proovitud tiba rohkem kui kuue kuuga. Tänu Craft Beer Weekendile oli muidugi käsitööõlle valik Eestis nii pubides kui poodides kordades suurem kui varem, seega maitsmise materjali puudust ei paistnud. Igatahes olin ma 2015. aasta oktoobris Kuressaares ja ilmselt teel sinna Liiva poest haaranud kaasa mõned Muhu õlled. Auväärt juubelipudel sattus olema Muhu Nänn - kirjade järgi kuiv iiri stout (vt ka Guinness), aga kahjuks Muhu õlledele omaselt hirmus gaasiline ja mingi kentsaka kõrvalmekiga. Aga tumedat õlut on raske ära rikkuda, seega ära ma ta jõin ja vaatan takkajärgi, et olen talle hindeks andnud 3,5 tärni viiest, ehk minu skaalal on see 'jooks veel, kui valikut pole'.
Minu 1000. õlu Untappdis
Viimane märk, mida enne 2500. õlle märki pakuti, oligi 1000. Märgilt 'Legendary' (500) võttis märgini 'Extraordinary' (1000) liikumine umbes-täpselt aasta - oktoobris 2016 avasin õlle nimega Räpnik Humala, mille tootjaks on märgitud koht nimega Räpina Inkubatsioonikeskus SA. Kui ma õigesti mäletan, tõi selle mulle üks Võrumaalt pärit toonane kolleeg, kes oli kohalikul laadal sattunud õllede otsa, millest Põhja-Eestis keegi kuulnudki polnud. Ja, noh, põhjusega - õlu oleks nagu pudelisse pandud tükk aega pärast seda, kui ta valmis sai. Ja ma ei räägi siin vaadilaagerdusest, jäätamisest ega muust positiivsest ilmingust vaid lihtsalt faktist, et IPA sildiga pudelist tuli välja liisunud pruun vedelik..
Minu 2500. õlu Untappdis
Et mitte Räpniku-õnnetust korrata, valmistusin juba pikalt ette. Võib öelda, et isegi aastaid, sest selle õlle ostsin Riia BeerFoxi poest kaks sügist tagasi, kui sõpradega Läti pealinna nädalavahetuse õllereisi korraldasime. Aga lühemas perspektiivis lugesin kokku, mitu õlut on vaja, et jõuda 2500. õlleni ja millal oleks hea hetk need ära proovida.
Hea tõuke andis neljapäeval avatud ja proovitud ECBC oktoobri kast (sellest ka peagi juttu), tähtaja sättis omalt poolt neljapäeval plaanis olev koolitus ULA baaris. Kuna Tartus on ka Pühaste kelder, mida olen tahtnud juba ammu külastada, oli oht, et 2500 tuleb ja läheb ühel suvalisel hetkel ühe suvalise õlle kõrval, sest kes degusteerimise ajal ikka õllesid kokku loeb.
 |
| Väike samm inimkonnale, suur hüpe mulle endale |
Selle Grand Reserva panid nad esimest korda pudelisse 2007. aasta jõuludel ja pole sest ajast tagasi vaadanud ega midagi kahetsenud. Olen maitsnud nende erinevaid vaadilaagerdatud õllesid varemgi, seni oli mu 'vanim' õlu 2014. aasta versioon Reservast, mis oli omakorda Maker's Mark viskivaadis mõnda aega loksunud. Siinkohal aga siis erilise sündmuse puhul 2011. aasta õlu, mis peale kõiki väntsutusi lõpuks 2016. aastal pudelisse jõudis.
Pudelilt korki võttes jõudis ninna röstine datlilõhn, mida ainult belgia kanged tumedad õlled pakkuda suudavad. Kui õllel lasta veidi soojeneda (sellistel magustoitudel on soovitatav serveerimistemperatuur seal 14 kraadi kandis), hakkab sealt klaasist juba igasugu põnevaid maitseid tulema. Meil väga populaarset burboonivaadis laagerdamist siin tehtud pole, seega puuduvad vaniljelõhn ja -maitse, nagu keskmisel eesti vaadilaagerdusega õllel. Aga see teebki asja põnevaks - rohkem on tunda tammevaadi maitset ja väga puist lõhna ning kui õllel lasta väga pikalt keelel soojeneda, trügib läbi kerge veinisus ja küps õun, nagu ühes calvadoses kunagi.
Oojaa, siin on kõike ja rohkem veel. Ja selliste hetkede pärast tasubki uusi maitseid ja elamusi otsida. Mõõdukuse piires muidugi.
Comments
Post a Comment