Kork avaneb ja...
Tegelikult avanes see kork juba eelmisel pühapäeval. Aga pärast selle õlle mekkimist kadus mõneks ajaks kirjutamise isu. Plaan oli mul olemas, aga tekkis mõte, et kas ikka on vaja...
Aga ajaloolise tõe huvides, ja kuna tegemist on õlleajaloo mõistes ka maailma mastaabis väga huvitava looga, olgu ta siin ära räägitud. Sest üks hea lugu käib ikka õlle kõrvale. Eriti, kui õlu ise on.. no sellest hiljem.
Elas kord Albert. Albert oli Preisimaal elavate hugenottide (prantslaste) järeltulija, kelle pere oli juba aastakümneid edukalt veiniäri ajanud. Tema täispikk nimi oli Jean Louis Albert le Coq, ehk saksapäraselt Albert Johann Ludwig le Coq. Ettevõte A. Le Coq & Co loodi Preisimaal väidetavalt aastal 1807.
Kes on näinud tänase A le Coq'i õlletehase silte, tahab kohe vaielda, et ei-ei, Londonis loodi ju. Ja see mõte pole üldse mööda, sest Albert tõesti suurema osa oma ärielust ka Londonis elas. Ainult, et aastal 1807 elas ta kindlasti Preisimaal vanemate juures - poiss oli siis alles seitsmeaastane. Kelle järgi firma nimetati, pole selge, aga Alberteid oli seal suguvõsas varemgi. Ahjaa, üheski ametlikus dokumendis pole jälgegi selle firma rajamisest. Aga las ta olla.
Kusjuures A le Coqi enda koduleht teatab 'ajaloo' sektsioonis, et firma loodi Preisimaal. Selle jutu kõrval ilutseb A le Coq'i logo kirjadega 'London - Tartu 1807'. Selle nimega tehas loodi Tartus (jällegi A le Coqi enda kodulehe järgi) aastal 1912. Aga kui panna sildile 'Tartu 1912', tekib ilmselgelt kohe turunduslik probleem - Saku õlletehase dokumenteeritud algus oli aastal 1820. Ilmselgelt on siin variant '1807' suurem müügiargument kui '1820', variandist '1912' üldse rääkimata. Isegi kui keskmine tarbija seda endale ei teadvusta, on ju pikema ajalooga tehase toodang ikka 'usaldusväärsem'..
Aga nüüd veidi sellest ka, miks ma ütlesin, et üks väike õlletehas Tartus maailma mastaabis tähtis on. Või õigemini, oleks võinud olla, kui poleks toimunud paar õnnetut sündmust. Alustame algusest.
Loodi see firma, millal ta loodi, aga Albert hakkas 1830ndatel oma pere veiniäriga Londoni vahet käima ja vähemasti 1841. aasta rahvaloenduse järgi juba elas seal püsivalt. Sel ajal laiendas ta oma veiniäri ka õlle eksportimise peale, täpsemalt siis imperial stouti eksportimisele Vene tsaaririigi turule. Viiekümne järgneva aasta jooksul tõsteti Venemaal impordimaksud nii lakke, et tuli hakata mõtlema alternatiividele, et üldse mingit kasumit teenida.
Ahjaa, Albert läks pinsile aastal 1861, kolis Saksamaale tagasi ja suri aastal 1875. Teda ei tasu ka segi ajada kuulsa arheoloogi Albert August von Le Coq'iga, kes on tema pojapoeg, aga üldse mitte "see" mees. "Päris" Alberti poeg müüs aga äri maha.
Alberti äripartnerid perekond Sillemid võtsid äri üle ja hakkasid sajandivahetuse eel uurima, miks rahalaevad Venemaalt päästepaadi mõõtu kippusid olema. Kuuldes põhjust (maksud, maksud, maksud), hakati otsima kohta, kus villida Vene tsaaririigi pinnal õlut, et seda siis kohalikuna müüa. 1906 rajatigi Italjanskaja linnaossa Piiteris oma villi- ehk pudeldamishoone. Aga kuna tegemist oli loomult ärimeestega, tuli neil ka mõte, et võiks üldsegi õlut ennast toota lähikonnas, mitte seda Londonist laevaga tuua.
Muuseas, kui Richard Sillem hakkas uurima, et kuhu siis see vähenegi kasum kaob, avastas ta Peterburist laotäite kaupa 'võlts'õlut - A Le Coqi sildiga suvalist kraami. Juba siis oli must turg, isegi õllemaailmas, täitsa omal kohal. Politsei tollase variandiga suhtlemine ei toonud välismaalasele ka siis mingeid tulemusi.
Paneme nüüd selle filmi korra seisma ja hüppame Tartusse. Aastal 1800 lõi Tartusse oma õlletehase Barthold Joachim Hesse. Geenid olid tal kõvad, sest tema pojapoeg Herman Hesse võitis omal ajal Nobeli preemia.. Aastal 1826 lõi konkureeriva õlletehase Justus Reinhold Schramm. Viimase tehase nimetas uus omanik 1893 ümber Tivoliks ja liitis aastal 1900 sellega ka saja-aastase Hesse tehase.
Ja nüüd paneme kaks filmi kokku: aastal 1911 leidsid Sillemid, et Tartus on müügis üks täiesti adekvaatne, alles hiljuti täiesti aurumasinatele üle viidud õlletehas. Võeti vee- ja muud proovid ja aastal 1912, 16. mail loodi Londonis aktsiaselts A Le Coq Ltd, tegevusega Tartus.
Õnn oli üürike, sest 1914 kehtestati Venemaal sõja tõttu kuiv seadus. Sõja jooksul otsustasid erinevad okupandid tehast rüüstata ja jupid koju viia. Alates taasasutamisest, aastatel 1921-1933 oli tegemist reaalselt Lõuna-Eesti õlletehasega, sest õlletootjad Saku ja A Le Coq jagasid Eesti "pooleks". Sinnamaani elus püsinud väiketootjatest said emma-kumma edasimüüjad. 1933. aasta ja nõukogude okupatsiooni vahele mahtus siiski veel mõni aasta, kus lõunas sai Sakut ja põhjas A Le Coq'i.
Muuseas, aastal 1929 proovis A Le Coq taas eksportida oma imperial stouti, seekord Saksamaale. Proov võeti hea meelega vastu, aga 1929. aasta börsikrahh ja üleilmne MaSu võttis ka sellelt plaanilt tiivad.
Kerime veel õnnetumast nõuka-ajast üle ja jõuame aastani 2003, sest me ajame siin ikkagi A Le Coqi nime taga. Just siis otsustas Olvi OY nimetada 1997. aastal soetatud Tartu Õlletehase ametlikult A Le Coq Ltd'ks.
Seega, jõuame alguse juurde tagasi. A Le Coq'i õllede siltidel on tekst: "A Le Coq, London - Tallinn -Tartu" ja kuskil pudelil või purgil ka ära toodud 1807. Lihtne matemaatika ütleb, et miski siin võrrandis on mäda. Kui kasutada aastat 1807 (mida ju tegelikult dokumenteeritud pole), peaks sildil ilutsema kiri Preisimaa. Kui kasutada Londonit, siis on aastaarvu leidmine keerulisem - ilmselt 1841 või midagi sinnakanti. Aga see oleks ju Sakust 21 aastat hiljem...
Kui võtta asja Tartu õlletehasena, siis peaks panema sildile aasta 1912. Ja siis see Tallinn seal sildil.. Ah?
Nüüd siis õllest ka. Kuigi väga ei tahaks. A Le Coq Imperial Extra Double Stout on.. lahja. Temas ei ole ühtegi imperial (ehk double) stoudi karakterit, millegi poolest 'extra' pole ta ka. Joon nende ridade kirjutamise kõrvale poolteist nädalat hiljem üht saksa dunkelit (tumedat nisuõlut) ja selle 'tummisus' on suhteliselt sarnane.
Kõik see tumedus (röstitud linnased), mis võiks anda õllele korraliku magusa tökatise olemuse, on kuidagi kõrbenud ning see vesine olemus ei aita seda kuidagi paremaks muuta. Kahju. Sest selle õlle (aja)lugu on ju vägev.
Soovitan (ja soovin) selle õlle asemel proovida kunagise A Le Coq stoudi õigusjärset õlut, mida toodetakse Inglismaal - Harvey's Imperial Extra Double Stout. Ma ise pole seda joonud, aga olen lugenud, et seda toodetakse kord aastas, 27 vaaditäit korraga ja kriitikud on selle üksmeelselt heaks kiitnud. Silt, muuseas, on neil õlledel peaaegu sama - Tartu õlletehase toodangul on ovaal välja lõigatud, Harvey's on 'tavamõõdus' sildile ümber ovaali ka veidi tausta lahti kirjutanud.
Aga et mitte lasta end heidutada, lähen jälgi ajama selle õlle uuele kodumaale - veedan paar päeva Soomes, teen põhjapõdrale pai ja vaatan, kas Lapimaa kandis ka midagi põnevat pruulitakse.
Tänased allikad: A Le Coq ajaloo leht / Zütofiili blogi
Tegelikult avanes see kork juba eelmisel pühapäeval. Aga pärast selle õlle mekkimist kadus mõneks ajaks kirjutamise isu. Plaan oli mul olemas, aga tekkis mõte, et kas ikka on vaja...
Aga ajaloolise tõe huvides, ja kuna tegemist on õlleajaloo mõistes ka maailma mastaabis väga huvitava looga, olgu ta siin ära räägitud. Sest üks hea lugu käib ikka õlle kõrvale. Eriti, kui õlu ise on.. no sellest hiljem.
 |
| Ilmselt üks Tartu panoraami tuntumaid vaateid. Aga selleni jõuame artikli lõpus. |
Elas kord Albert. Albert oli Preisimaal elavate hugenottide (prantslaste) järeltulija, kelle pere oli juba aastakümneid edukalt veiniäri ajanud. Tema täispikk nimi oli Jean Louis Albert le Coq, ehk saksapäraselt Albert Johann Ludwig le Coq. Ettevõte A. Le Coq & Co loodi Preisimaal väidetavalt aastal 1807.
Kes on näinud tänase A le Coq'i õlletehase silte, tahab kohe vaielda, et ei-ei, Londonis loodi ju. Ja see mõte pole üldse mööda, sest Albert tõesti suurema osa oma ärielust ka Londonis elas. Ainult, et aastal 1807 elas ta kindlasti Preisimaal vanemate juures - poiss oli siis alles seitsmeaastane. Kelle järgi firma nimetati, pole selge, aga Alberteid oli seal suguvõsas varemgi. Ahjaa, üheski ametlikus dokumendis pole jälgegi selle firma rajamisest. Aga las ta olla.
Kusjuures A le Coqi enda koduleht teatab 'ajaloo' sektsioonis, et firma loodi Preisimaal. Selle jutu kõrval ilutseb A le Coq'i logo kirjadega 'London - Tartu 1807'. Selle nimega tehas loodi Tartus (jällegi A le Coqi enda kodulehe järgi) aastal 1912. Aga kui panna sildile 'Tartu 1912', tekib ilmselgelt kohe turunduslik probleem - Saku õlletehase dokumenteeritud algus oli aastal 1820. Ilmselgelt on siin variant '1807' suurem müügiargument kui '1820', variandist '1912' üldse rääkimata. Isegi kui keskmine tarbija seda endale ei teadvusta, on ju pikema ajalooga tehase toodang ikka 'usaldusväärsem'..
Aga nüüd veidi sellest ka, miks ma ütlesin, et üks väike õlletehas Tartus maailma mastaabis tähtis on. Või õigemini, oleks võinud olla, kui poleks toimunud paar õnnetut sündmust. Alustame algusest.
Loodi see firma, millal ta loodi, aga Albert hakkas 1830ndatel oma pere veiniäriga Londoni vahet käima ja vähemasti 1841. aasta rahvaloenduse järgi juba elas seal püsivalt. Sel ajal laiendas ta oma veiniäri ka õlle eksportimise peale, täpsemalt siis imperial stouti eksportimisele Vene tsaaririigi turule. Viiekümne järgneva aasta jooksul tõsteti Venemaal impordimaksud nii lakke, et tuli hakata mõtlema alternatiividele, et üldse mingit kasumit teenida.
Ahjaa, Albert läks pinsile aastal 1861, kolis Saksamaale tagasi ja suri aastal 1875. Teda ei tasu ka segi ajada kuulsa arheoloogi Albert August von Le Coq'iga, kes on tema pojapoeg, aga üldse mitte "see" mees. "Päris" Alberti poeg müüs aga äri maha.
Alberti äripartnerid perekond Sillemid võtsid äri üle ja hakkasid sajandivahetuse eel uurima, miks rahalaevad Venemaalt päästepaadi mõõtu kippusid olema. Kuuldes põhjust (maksud, maksud, maksud), hakati otsima kohta, kus villida Vene tsaaririigi pinnal õlut, et seda siis kohalikuna müüa. 1906 rajatigi Italjanskaja linnaossa Piiteris oma villi- ehk pudeldamishoone. Aga kuna tegemist oli loomult ärimeestega, tuli neil ka mõte, et võiks üldsegi õlut ennast toota lähikonnas, mitte seda Londonist laevaga tuua.
Muuseas, kui Richard Sillem hakkas uurima, et kuhu siis see vähenegi kasum kaob, avastas ta Peterburist laotäite kaupa 'võlts'õlut - A Le Coqi sildiga suvalist kraami. Juba siis oli must turg, isegi õllemaailmas, täitsa omal kohal. Politsei tollase variandiga suhtlemine ei toonud välismaalasele ka siis mingeid tulemusi.
Paneme nüüd selle filmi korra seisma ja hüppame Tartusse. Aastal 1800 lõi Tartusse oma õlletehase Barthold Joachim Hesse. Geenid olid tal kõvad, sest tema pojapoeg Herman Hesse võitis omal ajal Nobeli preemia.. Aastal 1826 lõi konkureeriva õlletehase Justus Reinhold Schramm. Viimase tehase nimetas uus omanik 1893 ümber Tivoliks ja liitis aastal 1900 sellega ka saja-aastase Hesse tehase.
Ja nüüd paneme kaks filmi kokku: aastal 1911 leidsid Sillemid, et Tartus on müügis üks täiesti adekvaatne, alles hiljuti täiesti aurumasinatele üle viidud õlletehas. Võeti vee- ja muud proovid ja aastal 1912, 16. mail loodi Londonis aktsiaselts A Le Coq Ltd, tegevusega Tartus.
Õnn oli üürike, sest 1914 kehtestati Venemaal sõja tõttu kuiv seadus. Sõja jooksul otsustasid erinevad okupandid tehast rüüstata ja jupid koju viia. Alates taasasutamisest, aastatel 1921-1933 oli tegemist reaalselt Lõuna-Eesti õlletehasega, sest õlletootjad Saku ja A Le Coq jagasid Eesti "pooleks". Sinnamaani elus püsinud väiketootjatest said emma-kumma edasimüüjad. 1933. aasta ja nõukogude okupatsiooni vahele mahtus siiski veel mõni aasta, kus lõunas sai Sakut ja põhjas A Le Coq'i.
Muuseas, aastal 1929 proovis A Le Coq taas eksportida oma imperial stouti, seekord Saksamaale. Proov võeti hea meelega vastu, aga 1929. aasta börsikrahh ja üleilmne MaSu võttis ka sellelt plaanilt tiivad.
Kerime veel õnnetumast nõuka-ajast üle ja jõuame aastani 2003, sest me ajame siin ikkagi A Le Coqi nime taga. Just siis otsustas Olvi OY nimetada 1997. aastal soetatud Tartu Õlletehase ametlikult A Le Coq Ltd'ks.
Seega, jõuame alguse juurde tagasi. A Le Coq'i õllede siltidel on tekst: "A Le Coq, London - Tallinn -Tartu" ja kuskil pudelil või purgil ka ära toodud 1807. Lihtne matemaatika ütleb, et miski siin võrrandis on mäda. Kui kasutada aastat 1807 (mida ju tegelikult dokumenteeritud pole), peaks sildil ilutsema kiri Preisimaa. Kui kasutada Londonit, siis on aastaarvu leidmine keerulisem - ilmselt 1841 või midagi sinnakanti. Aga see oleks ju Sakust 21 aastat hiljem...
Kui võtta asja Tartu õlletehasena, siis peaks panema sildile aasta 1912. Ja siis see Tallinn seal sildil.. Ah?
Kõik see tumedus (röstitud linnased), mis võiks anda õllele korraliku magusa tökatise olemuse, on kuidagi kõrbenud ning see vesine olemus ei aita seda kuidagi paremaks muuta. Kahju. Sest selle õlle (aja)lugu on ju vägev.
Soovitan (ja soovin) selle õlle asemel proovida kunagise A Le Coq stoudi õigusjärset õlut, mida toodetakse Inglismaal - Harvey's Imperial Extra Double Stout. Ma ise pole seda joonud, aga olen lugenud, et seda toodetakse kord aastas, 27 vaaditäit korraga ja kriitikud on selle üksmeelselt heaks kiitnud. Silt, muuseas, on neil õlledel peaaegu sama - Tartu õlletehase toodangul on ovaal välja lõigatud, Harvey's on 'tavamõõdus' sildile ümber ovaali ka veidi tausta lahti kirjutanud.
Aga et mitte lasta end heidutada, lähen jälgi ajama selle õlle uuele kodumaale - veedan paar päeva Soomes, teen põhjapõdrale pai ja vaatan, kas Lapimaa kandis ka midagi põnevat pruulitakse.
Tänased allikad: A Le Coq ajaloo leht / Zütofiili blogi
Comments
Post a Comment