Mida sa ometi mõtlesid? / Paulaner Weissbier

Veidi valesti kallatud nisuõlu

Assasade*. Kaasa tõi poest põnevaid õllesid (nii põnevaid, kui neid ühes Saaremaa poes müüakse) ja pani nad külma. Avasin õhtul Paulaner Weissbieri, selle kõige tavalisema-klassikalisema Lõuna-Saksa nisuõlle ja pudel ning selle lumivalge silt tundus kuidagi võõras. Tükk aega mõtlesin, et kas ma polegi seda varem joonud. Vaatasin kiirelt Untappdi ja...

Olen joonud küll. Aastal 2014. Ja ilma ühegi kommentaarita andnud õllele kaks tärni viiest. Tänapäeval on see minu Untappdi skaalal kui 'ära ma ta jõin, aga kui teist korda pakutaks, siis võtan parem vett'. 2014 aasta mina oli kas tahumatu mats või ei teadnud ikkagi õlledest veel suurt midagi.

Ja siit koorub tegelikult üks asi välja, mida kõik ju teavad, aga mille kohta näiteid on alati raske leida - maitsed muutuvad. Eks mõnigi õllesõber teab rääkida, et vanasti tundus Saku Tume mingi eriline tökat olevat, aga kui täna tunned kuskil vaadikääritusega, tonkaubade ja kohviga pruulitud imperial porteri lõhna, siis hakkab kohe Pavlovi refleks tööle. Olen isegi selle muutuse läbi teinud. Aga ma ei osanud tõesti arvata, et mu arvamus nii lihtsa ja levinud stiili osas sellise kannapöörde oleks teinud.

Hea küll, mul pole õrna aimu ka, mida 2014 mina mõtles, kui ta tuimalt õllele halva hinde andis. Aga näpuviga see ilmselt ei olnud, ju seal mingi põhjus oli. Nisuõlu ei ole küll kõige kergemini joodav kraam - kui tavaline õlu on nagu vedel leib, siis see on leib korraliku singiviiluga, kõrvale kaks kotletti ja klaas kama. Mitte maitse poolest, aga kõhu täitmise potentsiaali osas. See on õlu, millele näkse kõrvale pole vaja. Ja õlu, mida naljalt mitu klaasi õhtu jooksul ei joo.

Juba klaasi kallates.. Oot, alustame klaasist. Nisuõlle klaas on ju eriline. Esiteks on tegemist tõenäoliselt ühe ilusama klaasitüübiga õllemaailmas. Mul on neid endal kogus ehk kümmekond, aga ma hoian end pidevalt tagasi, et mitte uusi soetada - see klaas on ju kõrge ja tavalisse klaasikapi riiulisse hästi ei mahu.

Teiseks, kui seda õigesti teha, on ka kallamine omaette ooper. Seda kallamise kunsti üritas vähendatud formaadis meie kodune A le Coq'ki juurutada, kui Alexander Weizen turule lasti, aga väga populaarne see tänapäeval Eestis ilmselt pole. Lisan siia ka video, kuidas seda Saksamaal tehakse:

Olen korra ka ise sellega hakkama saanud ja pärast ei pidanudki kodust kööki liiga palju koristama. Aga nüüd siis sellest, kui õlu juba klaasis on. Kui just termin NEIPA palju ei ütle, siis on hefeweizen ehk nisuõlu tõenäoliselt esimene koht, kus õllemaailmaga tutvuja kohtab heledat tehases tehtud õlut, millest läbi ei näe. Aga seda ei tasu karta - tegemist on nisust tekkinud hägususega, mitte maakandi koduõllega, kus endiselt elav saiapärm kiiremaid ringe teeb...

Liigume aastast 2014 tänapäeva ja tuleb tunnistada, et nisuõlu on hea ikka küll. Eriti suvel. Olemuselt kerge, vaht on väga tugev ja jätab klaasile kena pitsmustri. Maitses on kerge banaan - keegi ilmselt ei tea, miks, aga nisuõlut seostatakse alati banaaniga..

Kusjuures Baierimaal saab eraldi tellida Bananaweizenit - kõrtsmik kallab klaasi segamini banaanimahla (jah, selline asi on seal olemas) ja weizenit. Aga siia väike reisisoovitus ka - ärge küsige seda Lindau am Bodensee ainsas Iiri pubis - nad kallasid mahla ja õlut pooleks ja seda rüübet andis ikka nelja peale alla kangutada.

Sel korral andsin Paulaneri Weissbierile julge 3,75 viiest, sest ta on hea. Aga ta ei ole kõige parem nisuõlu. Paulaner, kuigi ju kunagine uuenduslik klooster (loe ka vedelast leivast), on tänaseks ikkagi üks suur-suur tehas. Ja suures-suures tehases kipuvad need maitsed kuidagi steriilsemad olema kui väiketootjatel. Kusjuures siin võib täitsa soovitada A le Coq'i Alexander Weizenit, mille maitse on üksjagu meeldivam. Õnneks on ka suvalises Selveris (ka Saaremaal) etemaid Saksa nisuõllesid, mida proovida. Ja proovida neid tasub. Prosit!

* Lisaks üllatuse väljendamisele viitasin selle fraasiga faktile, et selle õllestiili juures tuleb pudelist ka sade välja kallata. Siis on maitse ehtsam.