Mitte ainult kaheliitrine / Ragnator Suur

Bock. Oeh. Mis nad sinuga küll tegid?
Teate küll.
Alumiselt riiulilt.

Bock kui stiil on vist kõige rohkem pihta saanud üldse. 'Jõin ühe bocki' on lause, mille peale:

  • külapoe trepi mehed noogutavad (ju oli palgapäev)
  • õllesõbrad tõmbavad suu kriipsuks (kes seda küll joob?)
  • need, kes alles käsitööõlled avastanud, teevad vaikselt iiveldamise nägu
  • tõsisemad proovijad noogutavad taas nagu külamehed - bock on ju tegelikult õllede kuningas.
Ei, tema kuninglikkus ei seisne selles, et see uhke kaheliitrine plastpudel kõrgub üle pindiste, pooleliitriste ja kohe eriti üle 0,33 pudelite. Aga alustame algusest. Vähemalt sellest, kus asi minu jaoks algas.

Kirjutasin kunagi oma Baierimaa-reisist, rõhudes Bambergi ja suitsuõllede osale sellest. Aga Baierimaalt on pärit veel mitu päris põnevat õllestiili. Sealhulgas topeltbock. Samas selleks, et midagi duubeldada, peaks alguses olema originaal (mis, ma olen päris kindel, on enamvähem see, kuidas Saku oma bock-õlledeni jõudnud on, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida). Bock kui stiil pandi vaati kunagi iidammu Einbecki linnas Kesk-Saksamaal, mis eksportis kõvasti õlut oma kolmest suurest tehasest. Einbeck sai muuseas Hansalinnaks alles 22 aastat pärast Tallinna, aastal 1368. Nii et õlleturg alles ootas täitmist, aga siinne kliima ei lasknud meil millegagi hiilata.

Sakslastel ilmselt mingi huumorimeel siiski on, sest Einbecki küla õlut hakati lõunapoolses Hansalinnas Münchenis kutsuma just naljaviluks bockiks - linna nimi kõlab nagu ein Bock, ehk üks kits. Kui Müncheni hertsogi pruulikoda seda linnaserikast ja magusat punakat õlut ise pruulima hakkas, ei olnudki nimele eraldi konkurssi vaja teha - Bock oli sündinud. Mõni aeg hiljem avastasid Paulaneri kloostri Frantsiskaani mungad, et kui seda kõike kaks korda vägevamalt pruulida, aitab see paastu ajal nälja vastu. Sealt sündiski muuseas tänaseni kasutusel termin 'vedel leib' - kuna paastudes pole lubatud süüa, siis tuli juua õlut, kus oli nii palju linnast, et kõht oli täis. Kerge sumin ka juurde ja see kuu möödub iseenesest.
Kerge sumin. Kurikuulus Hofbräuhaus München suvalisel oktoobrikuisel keskpäeval, ilmselt on selles saalis ka tööstuslikes kogustes bocki.

Samas oli see õlu hirmus kallis teha - linnas oli niigi hinnas ja nüüd keedeti seda topeltkogustes (heleda õllega võrreldes isegi astme võrra rohkem - oli ju tavaline bock juba eriti linnaseline õlu). Seepärast saigi seda ainult paastu ajal, ehk siis pühadeõllena. Ka tänapäeval tehakse õiget topeltbocki harva, enamikes tehastes ongi ta hooajaline õlu.

Oma Baieri-reisil käisime mitmes kloostris, mis ise endiselt õlut teevad, ja kui hellest (heledat laagrit), weizenit (nisuõlut) ja dunkelit (tumedat [nisu]õlut) oli igas poes lademetega, siis bock oli alati eraldi riiulil ja veidi kõvema raha eest. Samas pudelit avades oli ka selge, miks - kui üks jook kustutab janu, aga teine täidab kõhtu, siis on selle teise eest ju täiesti loogiline tooraine katteks veidi rohkem küsida.

Üks, mis igal pool sarnanes, oli nimi. Maailma esimene topeltbock, Paulaneri munkade pruulitud ja mingis vormis tänasenigi poest leitav (isegi Selverist), kandis nime Salvator - päästja. See on sõnamäng fraasist Sankt Vater ehk püha isa. Mungad nimelt pruulisid seda algselt ainult Püha Franciscuse päevaks, ehk siis Frantsiskaani ordu kõige tähtsamaks peoks, pärast mida paast algaski. Eri andmetel leidub täna ainuüksi Saksamaal üle 200 sordi bocki, mille nimi lõpeb -ator'iga.

Siit ka sõbralik tarbijasoovitus - kui õlle nimi on lihtsalt 'Bock' või 'Double Bock' (või noh, samast loomaaiast pärit härg Taurus), ei ole suurima tõenäosusega tegemist kummagagi neist. Jah, on olemas eraldi õllestiil Maibock, tuntud ka kui Helles Bock - hele bock. See on hele õlu, millele on linnast ja humalat juurde visatud nii palju, et ta jõuaks Bocki kanguseni. Bocki värvidemängu ja maitseni ta ei küündi, aga see oli ka talvise keresoojendaja maikuuks tehtud versioon. Et talvistelt kangetelt õlledelt suvistele üle minek liiga keeruline poleks. Vist. See stiil on nii uus, et mungad seda kommenteerida ei oskaks. Aga isegi Maibocki kanti ei küündi need masstootjate kitsepildiga õlled, mis on lihtsalt kangestatud premium-tüüpi õlled.

Üks sugulane kinkis mulle väga asjaliku käsitööõllede komplekti sünnipäevaks, ja kotis oli ka üks A le Coq'i Double Bock. Ütles, et "saad võrrelda" ja muheles. Andis ikka kangutada seda poolt liitrit alla, alkoholi lõhn ja maitse käisid üle pea, linnasest ega humalast polnud sõna otseses mõttes haisugi. Võrdluseks võtsin keldris laagerduva paari aasta vanuse Lehe Reibas Rottweiler vaadilaagerdusega pudeli, mis õnneks päeva päästis.

Aga nüüd pealkirjas lubatud Ragnator Suure juurde. Eestis seda -ator nime väga taga ei aeta. Noh, olgem ausad, Eestis tehakse üldse häbiväärselt vähe bocki, aga see on pigem seotud sellega, et lager-õlle tegemine vajab hoopis teist sisustust kui ale-tüüpi õlle tootmine, aga erinevaid stiile ja nüansse on esiteks vähem ja teiseks keerulisem tabada, seega käsitöö tegijad on sellest vähemalt esialgu eemale hoidnud. Ja bock on siiski põhjakääritusega ehk lager-tüüpi, mistõttu seda tehaksegi peamiselt eripruulina. Võib öelda, et pühadeks - nagu vanasti. Ühelt poolt jätab see stiilile endiselt külge teatava müstilisuse, aga teisalt otsi teda tikutulega taga.

Õnneks tuli see tikutuli ise minu aeda, kui sõber astus õue (ilusti kahe meetri kaugusele) paari pudeliga, millest kaks kandsid nime Ragnator. Pruulmeisri sõbra Ragnari järgi nimetatud Pööningu Pruulikoja õlled. Neid poest ei leia, aga mul on õnn tunda kaht inimest, kes omakorda tunnevad erinevatel põhjustel pruulmeistri sõpra, ehk olen selle koduse koja toodetega päris hästi kursis. Ragnator ise on äsja (sel aastal) pudelisse jõudnud topeltbock, mis on alles üpris küpsemistee alguses, aga juba mõnusalt magus ja linnaseline. Teine neist oli Ragnator, lisanimega Suur. Pudelil on lakooniline kiri 'Ragnatori suurem vend'. Alkoholi on ses alla kraadi rohkem (8,4% vs 9,3%), mõrudust IBU skaalal ühe võrra vähemgi (24 vs 23), aga kõige tähtsam komponent hea topeltbocki juures on tal olemas - aeg.

Ragnator Suur on nimelt villitud aastal 2017. Kolme aastaga on keldris ootamine talt ära lihvinud kõik nurgad, kus võis peidus olla humala mõrudust, alkoholi kangust või vee karedust. Alles on jäänud linnase magusus ja selline merevaigune keelel tunnetatav ilme, nagu oleks dessertveinil lastud brändiks minna. See ei ole kindlasti õlu, mida toppida kaheliitrisesse plastpudelisse. Ka sõbraga kahepeale võttis see 0,33l pudel päris tükk aega mekutamist, sest kuidagi ei raatsinud suuri lonkse võtta ega neid kiirelt alla neelata. Ja see on midagi, mida iga päev õlle juures ei kohta. Aeg teeb oma töö, hea pruulmeister saab parimal juhul sellele vaid aluse panna.

Comments