Kork avaneb ja..
Tuba täitub lõkkesuitsu aroomiga. Või noh, peaks täituma, sest õllesildil on kirjas 'smoked beer'. Aga
väga midagi sealt ei lendu. Ja sellest on kahju.
Suitsuõlu on üks põnev fenomen, kuna see pole kunagi eriti populaarne olnud. Vahepeal toodeti seda üldse vaid kahes pruulikojas maailmas ja täna võib kahe käe sõrmedel suitsuõlle tootjaid üles lugeda. Sealjuures kõik peale kahe teevad muu valiku sees üht-kaht suitsuõlut.
Need kaks tootjat asuvad Bambergi linnas. Neile, kellele läheb hinge Eesti spordielu on linn ja sealne klubi ilmselt tuntud kui Gert Kullamäe ja Henri Drelli kunagine tööandja.
Neile, kes on õppinud Euroopa ja usuajalugu ei tule ilmselt üllatusena, et Bambergi katedraali on maetud paavst Clemens II ja Saksa-Rooma riigi keiser Henry II koos abikaasaga. Linn ise oli kunagi Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririigi pealinn. Kohutavalt kena koht, mis on segu Veneetsiast ning Roomast ja üldiselt kaunistatud baieripäraste mustritega. Rooma tõin mängu sellepärast, et linn asub seitsmel mäel. Ja seda on tunda, kui auto linnaserva jätta ja seal paar päeva ringi jalutada.
Tasub jääda just paariks päevaks, sest hommikuti hõljub linnas põnev aroom - nagu Muhu Leiva pagarikoda oleks loobunud elektrist ja läinud lõkke kasutamise teed. Ehk siis öösiti kuivatavad linnaseid kaks kuulsat suitsuõlle pruulikoda - Schlenkerla ja Spezial. Kui muidu on linnase kuivatamine üks üpris igav protsess - tõstad märjad linnased ahju teatud temperatuuri peale ja pärast võtad nad kuivana sealt välja, siis suitsuõllel kuivatatakse linnast lahtise leegi kohal.
Eks teavad kõik, et kus tuld, seal suitsu, ja sellest jõuab ka kuivavale linnasele kõvasti suitsuaroomi. Kuna õlu on ikkagi orgaaniline toode, jõuab see aroom ilma mingi filtri ja pesuaineta (ehk siis pruulikojas, kus kasutatakse linnast, mitte linnaseekstrakti) kenasti ka õlle sisse. Ja maitse samuti. Heal suitsuõllel on maitse, nagu oleks just hauganud tüki äsja ahjust tulnud suitsusest seakintsust ning rüübanud lonksu õlut peale.
Olen Bambergis joonud ka kloostriõlut, millel oli see tummine lihamaitse juures ilma suitsuõlle sildita, aga ma kahtlustan, et ju seal oli mingi muu maagia mängus. Bambergis on muidugi lihtne leida proovitavat - Tartust veidi suurema pindala, aga väiksema rahvaarvuga linnas (54 ruutkilomeetrit ja 77 500 inimest) asub 11 pruulikoda, ümbritsevas maakonnas on neid veel 60. Käisime ise seal aastal 2015, oktoobrikuus sai veel kerge kampsuni väel ringi liikuda.
Aga veidi siis suitsuõlle populaarusest. Võiks arvata, et lõkke kohal suitsutamine oli ainus variant õlle tegemiseks enne elektrilise kuivatusahju leiutamist. Siiski see nii ei ole. Ajaloos on oluliselt populaarsem olnud näiteks leivast (ehk siis juba küpsetatud linnasest) või lihtsalt päikese käes kuivatatud linnasest õlle tootmine. Ja enamvähem samal ajal kui avastati, et linnase kuivatamine aitab kogu protsessi kiirendada, tekkisid küladesse ahjud. Meie ajaarvamise alguses (1. sajandil) küll vähem, aga juba siis pruuliti ju õlut ja avastati kiirelt, et kõige muu kõrval on seal hea linnast röstida. Ahjus jällegi juhitakse suits lõõri mööda minema ning linnasega see kokku ei puutu.
Nii oligi suitsuse linnasega õlle tegemine vaeslapse rollis. Keskajal isegi vist suisa otseselt - kel polnud vara, et ahju soetada või kasutada, pidi leppima lõkkega. Kuigi siis võis juba ka päikest kasutada... Nii jäidki seda tegema vaid kaks entusiasti - Schlenkerla pruulikoda, mis töötab tänini aastast 1405 ja Spezial, mis on selle kõrval suisa nooruke - aastast 1536. Eks neid tegijaid on tulnud ja läinud, aga tänapäeval pole võimalik rääkida suitsuõllest ja neist kahest mööda vaadata.
Nagu alguse poole mainisin, on maailmas kümmekond pruulikoda, kes suitsuõlut oma põhitoodete hulgas hoiavad, aga seda ühe või kahe sordina. Kaks 'vanakest' teevad kahepeale 13 sorti suitsuõlut ja ka suitsuõllelikööri. Aga õlleliköörist juba üks teine kord.
Kuna käsitööõlle maailmas on eksperimenteerimine aukohal, siis on suitsuõlut proovinud teha päris mitmed pruulikojad üle maailma. 2015. ja 2016. aasta sügistel tuli isegi Lehe pruulikoda kaks korda oma Sügisega lagedale, kusjuures teisel katsel oli see juba täitsa suitsuõlle moodi. Eile õhtul leidsin ma aga kohalikust ketipoest Valmiermuiža suitsuõlle.
Valmiermuiža on selles mõttes legend Eesti õlleturul, et nemad tulid oma 'uudse' ja maitsva õllega ketipoodidesse juba õige ammu. Enne, kui meil käsitööõlu kui selline sõnavarasse tekkis. Tegemist pole suurt muu kui filtreerimata (võrdlemisi) väikeses koguses pruulitava heleda õllega, aga Saku ja A le Coq'i suurte kõrval mõjus see kui sõõm värsket õhku. Ja mõjub siiani. Seega olid mu lootused Valmieras Dūmaluse nimelist pudelit avades kõrged.
Ja siis nad kukkusid kolinal põrandale puruks. Arvasin, et asi on minu kerges nohus, aga abikaasale nuusutada andes märkis ta, et rohkem on tunda seebi lõhna minu äsja pestud kätel. Selline ei tohiks üks suitsuõlu olla. Jah, tegemist oli igati maitsva punase õllega. Õlu saab oma värvid linnase röstimisest, punane õlu on lihtsalt väga õrnalt röstitud linnasega tehtud rüübe. Üpris kindel võib olla, et Valmiermuiža puhul pole see linnas lahtist leeki näinud. Või siis on moodsas tehases ventilatsioon nii võimas, et puhub tossu enne ära, kui see ennast vilja külge haagib.
Kuna ma olin juba pool õhtut mõttes üht head suitsuõlut proovinud, tegin siia kõrvale suitsusingi ja Saaremaa suitsutšilli-meesinepiga sepiku, et mingigi õige maitse suhu tekiks. Ja seega läks suurem osa seda õlut võileiva loputamiseks. Kahjuks.
Aga vähemalt tõi ta meelde toreda 2015. aasta sügisese reisi, millest tekkis aastateks ka traditsioon minna sügisel paariks päevaks kuhugi välismaale õlut proovima. Aga nendest teistest reisidest juba ühtedel teistel kordadel.
PS, kes suuremates poodides pakutavat Schlenkerla suitsuõlut veidi pelgab, võib selle Valmiermuiža julgelt nii-öelda aklimatsiooni mõttes ära mekkida. Muud viga tal ju pole peale selle, et silt ja sisu ei käi kokku.
Tuba täitub lõkkesuitsu aroomiga. Või noh, peaks täituma, sest õllesildil on kirjas 'smoked beer'. Aga
 |
| Bambergi raekoda, mis lõhnab hommikuti lõkke järgi. |
Suitsuõlu on üks põnev fenomen, kuna see pole kunagi eriti populaarne olnud. Vahepeal toodeti seda üldse vaid kahes pruulikojas maailmas ja täna võib kahe käe sõrmedel suitsuõlle tootjaid üles lugeda. Sealjuures kõik peale kahe teevad muu valiku sees üht-kaht suitsuõlut.
Need kaks tootjat asuvad Bambergi linnas. Neile, kellele läheb hinge Eesti spordielu on linn ja sealne klubi ilmselt tuntud kui Gert Kullamäe ja Henri Drelli kunagine tööandja.
Neile, kes on õppinud Euroopa ja usuajalugu ei tule ilmselt üllatusena, et Bambergi katedraali on maetud paavst Clemens II ja Saksa-Rooma riigi keiser Henry II koos abikaasaga. Linn ise oli kunagi Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririigi pealinn. Kohutavalt kena koht, mis on segu Veneetsiast ning Roomast ja üldiselt kaunistatud baieripäraste mustritega. Rooma tõin mängu sellepärast, et linn asub seitsmel mäel. Ja seda on tunda, kui auto linnaserva jätta ja seal paar päeva ringi jalutada.
Tasub jääda just paariks päevaks, sest hommikuti hõljub linnas põnev aroom - nagu Muhu Leiva pagarikoda oleks loobunud elektrist ja läinud lõkke kasutamise teed. Ehk siis öösiti kuivatavad linnaseid kaks kuulsat suitsuõlle pruulikoda - Schlenkerla ja Spezial. Kui muidu on linnase kuivatamine üks üpris igav protsess - tõstad märjad linnased ahju teatud temperatuuri peale ja pärast võtad nad kuivana sealt välja, siis suitsuõllel kuivatatakse linnast lahtise leegi kohal.
Eks teavad kõik, et kus tuld, seal suitsu, ja sellest jõuab ka kuivavale linnasele kõvasti suitsuaroomi. Kuna õlu on ikkagi orgaaniline toode, jõuab see aroom ilma mingi filtri ja pesuaineta (ehk siis pruulikojas, kus kasutatakse linnast, mitte linnaseekstrakti) kenasti ka õlle sisse. Ja maitse samuti. Heal suitsuõllel on maitse, nagu oleks just hauganud tüki äsja ahjust tulnud suitsusest seakintsust ning rüübanud lonksu õlut peale.
Olen Bambergis joonud ka kloostriõlut, millel oli see tummine lihamaitse juures ilma suitsuõlle sildita, aga ma kahtlustan, et ju seal oli mingi muu maagia mängus. Bambergis on muidugi lihtne leida proovitavat - Tartust veidi suurema pindala, aga väiksema rahvaarvuga linnas (54 ruutkilomeetrit ja 77 500 inimest) asub 11 pruulikoda, ümbritsevas maakonnas on neid veel 60. Käisime ise seal aastal 2015, oktoobrikuus sai veel kerge kampsuni väel ringi liikuda.
 |
| Seda pilti vaadates tuleb kohe lõkkelõhn ninna.. |
Nii oligi suitsuse linnasega õlle tegemine vaeslapse rollis. Keskajal isegi vist suisa otseselt - kel polnud vara, et ahju soetada või kasutada, pidi leppima lõkkega. Kuigi siis võis juba ka päikest kasutada... Nii jäidki seda tegema vaid kaks entusiasti - Schlenkerla pruulikoda, mis töötab tänini aastast 1405 ja Spezial, mis on selle kõrval suisa nooruke - aastast 1536. Eks neid tegijaid on tulnud ja läinud, aga tänapäeval pole võimalik rääkida suitsuõllest ja neist kahest mööda vaadata.
Nagu alguse poole mainisin, on maailmas kümmekond pruulikoda, kes suitsuõlut oma põhitoodete hulgas hoiavad, aga seda ühe või kahe sordina. Kaks 'vanakest' teevad kahepeale 13 sorti suitsuõlut ja ka suitsuõllelikööri. Aga õlleliköörist juba üks teine kord.
Kuna käsitööõlle maailmas on eksperimenteerimine aukohal, siis on suitsuõlut proovinud teha päris mitmed pruulikojad üle maailma. 2015. ja 2016. aasta sügistel tuli isegi Lehe pruulikoda kaks korda oma Sügisega lagedale, kusjuures teisel katsel oli see juba täitsa suitsuõlle moodi. Eile õhtul leidsin ma aga kohalikust ketipoest Valmiermuiža suitsuõlle.
Valmiermuiža on selles mõttes legend Eesti õlleturul, et nemad tulid oma 'uudse' ja maitsva õllega ketipoodidesse juba õige ammu. Enne, kui meil käsitööõlu kui selline sõnavarasse tekkis. Tegemist pole suurt muu kui filtreerimata (võrdlemisi) väikeses koguses pruulitava heleda õllega, aga Saku ja A le Coq'i suurte kõrval mõjus see kui sõõm värsket õhku. Ja mõjub siiani. Seega olid mu lootused Valmieras Dūmaluse nimelist pudelit avades kõrged.
Kuna ma olin juba pool õhtut mõttes üht head suitsuõlut proovinud, tegin siia kõrvale suitsusingi ja Saaremaa suitsutšilli-meesinepiga sepiku, et mingigi õige maitse suhu tekiks. Ja seega läks suurem osa seda õlut võileiva loputamiseks. Kahjuks.
Aga vähemalt tõi ta meelde toreda 2015. aasta sügisese reisi, millest tekkis aastateks ka traditsioon minna sügisel paariks päevaks kuhugi välismaale õlut proovima. Aga nendest teistest reisidest juba ühtedel teistel kordadel.
PS, kes suuremates poodides pakutavat Schlenkerla suitsuõlut veidi pelgab, võib selle Valmiermuiža julgelt nii-öelda aklimatsiooni mõttes ära mekkida. Muud viga tal ju pole peale selle, et silt ja sisu ei käi kokku.
Comments
Post a Comment