Siis, kui reisimine veel äge oli / North Arctic Lager

Selle päeva parima maitsega õlu. Ilmselgelt.

Räägitakse, et eriolukorra ajal on kõvasti aega hobidega tegeleda. Mulle tundub, et need rääkijad on need, kel pole väikseid lapsi ja/või kodukontorit.

Hakkan nüüd kirjutama õllest, pärast mida olen proovinud veel 47 erinevat. Ei ole toimunud suuremat orgiat, vaid õlu ise sai lihtsalt joodud 29. veebruaril. Mäletate, siis, kui Austraalias hakkasid põõsad kustuma ja ma sõitsin autoga Põhja-Soome, et veidigi lund näha ja põhjapõdrale pai teha.

Teel põhja möödusime Jyväskyläst ja sealsest lennujaamast (maandumisrada algab maantee servast, umbes nagu meil Ülemistes). Pool tundi pärast seda kuulsime raadiost, et Jyväskyläs maandunud lennukilt on tabatud Soome esimene COVID-19 juhtum. Meie reisi lõpuks oli Helsingis kaks inimest jälgimisel. Edasi läks juba nii nagu ta tänaseks läinud on, olen lisaks oma päevatööle juurde saanud veel paar täiskohaga ametit - ehitaja, lapsehoidja, alushariduse õpetaja, kokk, koristaja, kloun, haljastaja.. Pole siis ime, et peamised hobid - discgolf ja õlle mekkimine - parajasti tagaplaanile on jäänud.

Haljastaja-konstruktori saavutused seoses mänguväljakutel käimise keeluga.

Et hoian New Brew Thursday'd endiselt au sees, ja et Eesti väikeõlletootjad on avastanud, et ka e-poed töötavad ning veel eriti hästi, kui kliente hinna ja pakkumistega meelitada, ongi neid maitstud õllesid kahe kuuga ikkagi üksjagu kogunenud. Üks ports tuli pärast täna kirjeldatavat muidu veel Soomes, kus käsitööõlled ka kenasti levima hakanud. Ilmselt nende hiljutine otsus hakata toidupoes kuni 5% õlut müüma aitas asjale kõvasti kaasa.

Ah et miks mul täna aega kirjutada on? Mul lisandus äsja suurem töövõit alushariduse pedagoogina - kaheaastane oli nõus ise magama jääma lõunal. Ja kuna mancave on ehitusega sealmaal, et oleks vaja tüübleid paasi puurida, on nüüd see poolteist tundi mul üpris vaba vaikne aeg, mida jagada päevatöö ja puhkamise vahel. Vähemalt täna.

Aga reisist ka paari sõnaga. Kivirähk rääkis raadios hiljuti, et temast saab tulevikus uus Tuglas, sest tal on reisijutte ajal, kus kogu ühiskond on kinni ja noored ei teagi, mis see välismaa on. Mina nägin vähemalt Soomet. Ja seda päris ilusamat poolt.

Panoraamikatsetus Iso-Syöte suusamäe tipust.

Mitte, et Helsingi ja lähiümbrus koledad oleks, aga minnes oli seal samasugune talv nagu Tallinnas (loe: paar külmakraadi ja null lund) ja tulles oli 500km enne Helsingit lörts, 100km enne Helsingit paduvihm ja Helsingis tuli aeglasemalt sõita, et mitte auto radiaatorit ära uputada. Ehk, jällegi, sama mis siin. Aga seal üleval - seal oli minu jalgade ja maapinna vahel meeter lund. Selline kuude jooksul kõvaks tambitud meeter, mitte labidaga kokku aetud meeter.

Disko mäe taga. Muusikat polnud kuulda.

Kuna suusad on minu jaoks pigem aiamaterjal, keskendusime vaadetele ja matkadele Iso-Syöte kandis. Kaasa vend oma teisepoolega oli seal tööl ning saime oma seltskonnaga nende mökki külalislahkust (kuri)tarvitada. Veebruari lõpus oli neid vaateid tore vaadata - päeval oli mõnus -5 või -10 ja õhtul virmalisi jahtides kiskus üle 25 pügala miinusesse. Aga nähtud nad said.

Ühel päeval otsustasime õe ja õetütrega ette võtta kohe matka moodi matka. Leidsime ühe looduskeskuse, mille juurest läks mitmes suunas matkaradu. Tampisime kilomeetrit neli mööda tasast maad, üle mõne järve ja raba (kõik turvaliselt meist meetri jagu allpool) ning siis keerasime metsa. Metsas oli mägi, õigemini kaks. Neid ühendas omavahel mõnus matkarada, kust üles ronides tuli mõnikord hoogu võtta ja alla sai end tagumiku peal libistada mööda naturaalselt renni, mis matkajatest ja rajahooldajatest tekkinud.

Kõrgema tipu otsas oli, nagu Soomele kohane, täiesti puhas ja lõhnavaba välikäimla ja hütt, kus sees sai oma makkara ja kahvikuppi elaval tulel soojaks ajada. Too aga kõrvalt puukuurist halge ja tee lõke üles. Kuna meil polnud ei makkarat ega kahvikuppi kaasas, tuli rahulduda sellest, mis mu seljakotis juhtus olema. Ega meil ju mägimatka plaanis polnud, arvasime, et kõnnime ära ja siis teeme looduskeskuses ühe mustikasupi.

Kotist välja kaevatud piknik.

Õnneks oli seljakotis paar näksi ja tassike teed ja üks õlu, mille igaks juhuks hommikul sinna toppinud olin. Võtsin enda arvates lihtsakoelise laagri, mida matka kõrvale vajadusel hea lihtne rüübata on.

Pärast esimest lonksu arvasin, et meeled petavad - jupp aega juba kõnnitud ja janu suur ja eks ma kujutan endale seda humalarünnakut ja mahedust ette. Aga ei - arvasid ka teised ning sain isegi aru, et tegemist pole mingi lihtsa rüüpega. Tegemist on Põhja-Soomes tegutseva Tornion Panimo North Arctic Lageriga, milles heldelt Magnum, Mosaic ja Cascade humalat ning mis muuseas võitnud 2018. aastal Soome parima heleda laagri tiitli. Untappdis on selle keskmine hinne 3,14, ehk see paistab sobivat ka neile, kes muidu laagrit alamaks kipuvad pidama.

Taivalkoski külakeskus. Illuka jääb vasakule.

Kahju ainult, et selle õlle leidmiseks Helsingist nii 11 tundi põhja poole peab sõitma - leidsin ta maalilise väikelinna Taivalkoski mitte-nii-maalilisest S-marketist. Taivalkoski on endise Illuka valla sõprusvald, Illukast nii 1022km (kui kohalikku liiklusmärki uskuda), Iso-Syötest tund ja Oulust kaks tundi Rovaniemi poole. Aga siis ongi, mida oodata, kui kunagi piirid lahti tehakse ja on põhjust autol paak täis tankida.