Kork avaneb ja..
Niimoodi neljapäeval. Miks küll?
Neljapäev on õllesõbrale väga tähtis päev. Vanasti õitsesid sel päeval kalamüüjad turul, tänapäeval liiguvad mekutajad õhinal õllepoe suunas. Kui just endal keldris midagi head varutud pole.
Tutvustan siis kohe päris alguseks kontseptsiooni nimega New Brew Thursday. Asi, mis on liikumisena tänaseks vähemalt viis aastat kauem elanud kui algne idee.
Aastat kümme ja natuke tagasi hakkas üks USA mees (Stephen Johnson) neljapäeviti sõpradele uut õlut tutvustama. Rohkem isklikust huvist ja sportlikust hasardist. Temaga liitus ettevõtmisel kiirelt sõber John Holzer, kellega koos asutati ka temaatiline podcast ja Youtube'i kanal. Aasta 2009 kohta ikkagi päris tuleviku-tehnika.
Üks vahelepõige ka - mäletan aastate tagusest ajast sellist lugemist, et Stephen (kui mitte ka John) oli süvauskliku kogukonna (nagu neid USAs ikka leidub) tubli liige, aga kui podcast tuult tiibadesse kogus, siis neil paluti sealt lahkuda.
Kuna tänaseks on Youtube'i kanali kõige uuem video üle viie aasta vana ja Podcasti koha pealt Google vaikib, siis on raske seda fakti ka üle kontrollida. Küll aga korjas selle idee kohe päris alguses üles Untappd. Eelmisel korral ei jõudnud mainida, et ka Untappd on aru saanud 'gamification'-ideest, ehk mängustamisest. Lihtsaim viis jälgida, mitu mis stiilis õlut on joodud, on jälgida Untappdi antud märke.
Üks neist märkidest, nagu juba aimata võib, kannab nime 'New Brew Thursday'. Selle lunastamiseks on vaja 30-päevase perioodi jooksul kolmel neljapäeval juua õlut, mida sa varem proovinud pole.
Tänase õllega täitus mul just seitsmekümnes tase. Lihtne matemaatika ütleb, et olen uut õlut mekkinud vähemasti 210 järjestikusel nädalal. Oh seda järjepidevust; kui ise poleks kohal olnud, siis ei usuks..
Nüüd on õige koht panna mängima selle õllega kokku minev lugu: Depeche Mode ja Enjoy the Silence.
Ma alati lugusid õllega ei soovita (mida sa ikka Saku Heleda või Bud Lighti kõrvale soovitada oskad), aga tänase õlle - Tankeri Tystnadi - pudelil on suisa Depeche Mode'i klassika esimene salm kirjas. Tystnad, kui skandiaavia keeled võõrad, on rootsi keeles vaikus. Nimevalik, kui ma väga ei eksi*, on ilmselt sellest, et Tankeriga pani linnased ühte patta rootsi väiketootja Tempel Brygghus.
See hapu õlu ise saab oma värskuse sinna kuhjaga lisatud astelpajudelt ja rabamurakatelt. Mul on ka hea võrdlusbaas - õde tõi uue aasta tähistamiseks pudeli Sovetskoje Polusladkojet, mis on selline kirbelt hapu ja veidi toore olemisega rüübe (ega ma nüüd suur veiniekspert ole). Tankeri justkui suht sarnase olemisega joogis on aga tasemeid ja nüansse oluliselt rohkem.
"Hapu õlu? Ah?" hüüab hääl publikust. Eks ta ole selline huvitav nähtus. Traditsiooniliselt on tegemist Belgia õllestiilidega (geuze, lambic, flanders red ale), aga tänapäeval teeb neid iga endast lugupidav õlletehas. Näiteks seesama kirsiõlu Kriek, mida on Eestis saada nii originaalis (nt Lindemans) kui 'tegime pilku ja kallasime kirsimahla sisse' (nt Olvi/A Le Coq) on üks populaarsemaid selle sordi esindajaid.
Belgias on levinud lahtiselt kääritamine, kus pärmi ei lisa mitte pruulmeister, aga piltlikult öeldes mööduv tuul. Keerulise nimega spontaanne fermentatsioon pole muud kui see hetk, mil õhus lendlev pärm paneb õlle käärima. Ja kuna metsikus looduses on pärm üpris 'saastunud' igasugu bakteritega, tekib õllel tihti hapukas maitse. Iseenesest pole siin muid põhjustajaid kui piimhappebakterid - Lactobacillused (jajah, needsamad, mis Gefiluses on). On ka paar teist (nt Brettanomyces, aga sellest üks teine kord), aga keskmine tehas teeb oma hapuõlle ikkagi piimabakteriga.
Ja kui see asi välja tuleb, on tegemist ikka väga põneva rüüpega. Antud juhul siis nii hapuga, et keele ots kuivab suulakke kinni, aga samal ajal hakkavad süljenäärmed suu tagaosas täisvõimsusel tööle. Ega ma talle ilmaasjata Untappdis viiest võimalikust 4,75 tärni hindeks andnud. See on selline õlu, mis ühendab veini- ja õllemaailma ja aitab mõlemalt poolt tulijal sõjakirvest matta. Sest mis võiks olla ilusam kui nautida jagatud pudelikest Vaikust uue aasta esimesel neljapäeval..
--
* "Unless I'm very much mistaken" on maailma kuulsaima vormelikommentaatori Murray Walkeri stamplause, millele siiski tihtipeale järgnes "I AM very much mistaken!"
Neljapäev on õllesõbrale väga tähtis päev. Vanasti õitsesid sel päeval kalamüüjad turul, tänapäeval liiguvad mekutajad õhinal õllepoe suunas. Kui just endal keldris midagi head varutud pole.
Tutvustan siis kohe päris alguseks kontseptsiooni nimega New Brew Thursday. Asi, mis on liikumisena tänaseks vähemalt viis aastat kauem elanud kui algne idee.
Aastat kümme ja natuke tagasi hakkas üks USA mees (Stephen Johnson) neljapäeviti sõpradele uut õlut tutvustama. Rohkem isklikust huvist ja sportlikust hasardist. Temaga liitus ettevõtmisel kiirelt sõber John Holzer, kellega koos asutati ka temaatiline podcast ja Youtube'i kanal. Aasta 2009 kohta ikkagi päris tuleviku-tehnika.
Üks vahelepõige ka - mäletan aastate tagusest ajast sellist lugemist, et Stephen (kui mitte ka John) oli süvauskliku kogukonna (nagu neid USAs ikka leidub) tubli liige, aga kui podcast tuult tiibadesse kogus, siis neil paluti sealt lahkuda.
Kuna tänaseks on Youtube'i kanali kõige uuem video üle viie aasta vana ja Podcasti koha pealt Google vaikib, siis on raske seda fakti ka üle kontrollida. Küll aga korjas selle idee kohe päris alguses üles Untappd. Eelmisel korral ei jõudnud mainida, et ka Untappd on aru saanud 'gamification'-ideest, ehk mängustamisest. Lihtsaim viis jälgida, mitu mis stiilis õlut on joodud, on jälgida Untappdi antud märke.
Üks neist märkidest, nagu juba aimata võib, kannab nime 'New Brew Thursday'. Selle lunastamiseks on vaja 30-päevase perioodi jooksul kolmel neljapäeval juua õlut, mida sa varem proovinud pole.
Nüüd on õige koht panna mängima selle õllega kokku minev lugu: Depeche Mode ja Enjoy the Silence.
Ma alati lugusid õllega ei soovita (mida sa ikka Saku Heleda või Bud Lighti kõrvale soovitada oskad), aga tänase õlle - Tankeri Tystnadi - pudelil on suisa Depeche Mode'i klassika esimene salm kirjas. Tystnad, kui skandiaavia keeled võõrad, on rootsi keeles vaikus. Nimevalik, kui ma väga ei eksi*, on ilmselt sellest, et Tankeriga pani linnased ühte patta rootsi väiketootja Tempel Brygghus.
See hapu õlu ise saab oma värskuse sinna kuhjaga lisatud astelpajudelt ja rabamurakatelt. Mul on ka hea võrdlusbaas - õde tõi uue aasta tähistamiseks pudeli Sovetskoje Polusladkojet, mis on selline kirbelt hapu ja veidi toore olemisega rüübe (ega ma nüüd suur veiniekspert ole). Tankeri justkui suht sarnase olemisega joogis on aga tasemeid ja nüansse oluliselt rohkem.
"Hapu õlu? Ah?" hüüab hääl publikust. Eks ta ole selline huvitav nähtus. Traditsiooniliselt on tegemist Belgia õllestiilidega (geuze, lambic, flanders red ale), aga tänapäeval teeb neid iga endast lugupidav õlletehas. Näiteks seesama kirsiõlu Kriek, mida on Eestis saada nii originaalis (nt Lindemans) kui 'tegime pilku ja kallasime kirsimahla sisse' (nt Olvi/A Le Coq) on üks populaarsemaid selle sordi esindajaid.
Belgias on levinud lahtiselt kääritamine, kus pärmi ei lisa mitte pruulmeister, aga piltlikult öeldes mööduv tuul. Keerulise nimega spontaanne fermentatsioon pole muud kui see hetk, mil õhus lendlev pärm paneb õlle käärima. Ja kuna metsikus looduses on pärm üpris 'saastunud' igasugu bakteritega, tekib õllel tihti hapukas maitse. Iseenesest pole siin muid põhjustajaid kui piimhappebakterid - Lactobacillused (jajah, needsamad, mis Gefiluses on). On ka paar teist (nt Brettanomyces, aga sellest üks teine kord), aga keskmine tehas teeb oma hapuõlle ikkagi piimabakteriga.
Ja kui see asi välja tuleb, on tegemist ikka väga põneva rüüpega. Antud juhul siis nii hapuga, et keele ots kuivab suulakke kinni, aga samal ajal hakkavad süljenäärmed suu tagaosas täisvõimsusel tööle. Ega ma talle ilmaasjata Untappdis viiest võimalikust 4,75 tärni hindeks andnud. See on selline õlu, mis ühendab veini- ja õllemaailma ja aitab mõlemalt poolt tulijal sõjakirvest matta. Sest mis võiks olla ilusam kui nautida jagatud pudelikest Vaikust uue aasta esimesel neljapäeval..
--
* "Unless I'm very much mistaken" on maailma kuulsaima vormelikommentaatori Murray Walkeri stamplause, millele siiski tihtipeale järgnes "I AM very much mistaken!"
Comments
Post a Comment