Kork avaneb ja...
Tekkis kuidagi paus kirjutamisse. Meil on peres asjad nii sätitud, et kuna pooled lapse vanavanemad elavad Saaremaal, siis kolivad tüdrukud (siis kaasa ja laps) iga kuu nädalaks Saaremaale. Ja nagu tüüpiline eestlane ikka, jooksen mina kohe ehituspoodi ja veedan iga vaba hetke midagi ehitades. Sest ega me ju puhata ei oska.
Nii valmiski eelmisel nädalal ManCave'i väljuva ventilatsiooni osa. Kunagises postituses näitasin uhkusega videot sellest, kuidas ma paemüüri augu sisse lõhkusin. Peale mõningat mõõtmist ja iseendaga arutamist jõudsin järeldusele, et poolpiduse eri suuruses torudega süsteemi asemel oleks mõistlikum kohe alguses jõuga peale minna ja raiuda see auk nii suureks, et sinna 100mm toru ilusti ära mahuks. Sellest järgmine sein, ühe tellise paksune, ei osutanud eelmise kõrval kohe mingit vastupanu. Nüüd ongi torud läbi kahe seina (ja nende vahel asuva moosikeldri) ning kui koopal sisesein valmis, saab toru otsa kinnitada soetatud ventilaatori ja lasta õhul ruumist läbi vuhiseda.
Usun, et keegi ei vaidle vastu kui väidan, et ruumis, mille eesmärk on pakkuda mõnusat olemist koos kerge sportliku pingutusega, on õhuvahetus esmatähtis.
Sellega seoses kuulutasin mõtteis ka tolmutööd lõppenuks. Harja ja kühvliga sai ühe prügikotitäie kivipuru, tõin ühest ettevõttest korraliku Kärcheri tööstusliku imuri ja tõmbasin ka kõik väiksema tolmu ära. Ühtlasi tassisin ManCave'i ruumi tühjaks. See võib olla esimene kord aastast 1958, kui see ruum on tühi ja üpris puhas. Võib hakata OSB'd tellima, et põrand ja kaks seina ära katta..
Lubasin ükskord varem, et räägin ka Pinteresti tähtsusest ehitamisel. Eks ta on selline poolkahtlane filtrimulli tekitav ettevõtmine. Samas kui teada, mida otsida, leiab sealt väga põnevaid teemalaudu. Mõnikord on ta ka muidugi eksitav, eriti nende 'me leidsime, mida otsid' kirjadega.
Tuleb meelde, kui töötasin veel Tallinna Ülikoolis ja helistas välismaa ajakirjanik, et uurida meie seotust viikingilaeva leiuga Šotimaal. Minu kiire guugeldamise ainus tulemus oli ühe meie teaduri Pinteresti laud, kus ta oli selle leiu kohta pilte kogunud. Enamvähem samal ajal otsis mu abikaasa sõbranna pulma tarvis pruutide soengute stiile. Ja nii tuligi mulle kiri Pinterestist, et minust vaid kliki kaugusel on viikingite soengustiilid. No aitäh..
Aga tagasi ehitamise juurde. ManCave kui selline on õnneks väga levinud väljend välismaal. Kahjuks on see seal pigem rikaste lõbu. Nii pakub Pinterest mulle pidevalt vaadata koopaid, kus mööbel koosneb erinevatest 60ndate muskelautode kereosadest, ühes seinas on kollektsioon pinballi-masinaid või kogu koobas on mingil moel suurem kui mu kodune krunt. Aga kui veidi otsingut kitsendada, näiteks terminitega 'DIY' või 'pallet', hakkab juba midagi looma.
Nii leidsin oma ManCave'i teemalauale näiteks noolelaua mõtte, mis kindlasti kasutusse läheb. Asi ise ju lihtne, aga tekkis kohe mure, et kust mina, õllesõber, neid veinikorke nii palju leian. Kus aga häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - naisevend kuulis, et mul on veinikorke vaja (ta küll ei teadnud, milleks) ja kuna ta sattus sel hetkel töötama Telliskivis ühes veinibaaris, siis järgmisel päeval oligi minu ukse taga prügikotitäis veinikorke.
Teine asi, mida ma Pinterestist huviga otsisin, oli palletitest ehk rahvakeeli euroalustest tehtud baarilett. Ühe sellise tegin kevadel valmis, kui otsustasime oma krundil Roheliste Väravate kohvikut teha. Kuna iga ajutine asi on pea igavene, siis pärast paari sünnipäeva pidamist on see lett mul endiselt hoovis ja ootab järgmist suve.
Ja pealegi tuli mul meelde kunagi nähtud James May's Man Lab'i osa, kus baarilett tehti ikkagi korralik. Õnneks leidsin suve lõpus aias puukuuri lammutades ja tööriistakuurile ruumi tehes (ilmselgelt oli mul puhkus või vaba nädalalõpp või midagi sarnast) kaks hiiglaslikku prussi, nii 10x30 ristlõikega ja neli-viis meetrit pikka. Neist saab korraliku leti küll, aeg ja üraskid on muidu kõvasse puitu kena mustri ehitanud, see on vaja veidi puhastada, lihvida ja õlitada ja ongi midagi maalähedast jälle juures.
Inspiratsiooniks lisan siia ühe klipi Man Lab'i saatest, kus alustati leti ehitamisega. Kel huvi, leiab ka kogu sarja üles (tasub vaatamist igal juhul):
Kui siit nüüd jutt õlleni juhatada, siis klipis on näha cask'i. Cask ja keg on õllevaadi tüübid, aga mitte ainult. Caskis olevat õlut kutsutakse ka fraasiga 'real ale', ehk see on see ehtne vanakooli briti õlu - värske märjuke pannakse koos seal leiduva ja veel elus pärmiga vaati järelkäärima. Sinna ühendatakse toru ja pumbatakse (!) õlu klaasi. Ei mingit filtreerimist, ei mingit pastöriseerimist. Keldris või tagaruumis (või siin videos leti all) jahedas asuvast vaadist tõmmatakse hüdraulilise käsipumbaga õlu klaasi ja mulli moodustab see elu õlles.
Keg on kehvema ajaloolise kuulsusega, aga tänaseks end täiesti võrdväärseks töötanud vaadiversioon. Vanasti pandi sellesse vaati koos süsinikdioksiidi (ja mõnikord lämmastikuga) vaid see kõige prostam pastöriseeritud joogiõlu, millel maitset polnud, aga kuskilt oli vaja see mull kätte saada. Tänaseks on suurem osa käsitööõlle maailmast avastanud, et õlu siiski säilib hästi (ehk isegi paremini?) keg-tüüpi vaadis, kust teda on ka lihtsam kätte saada, kuna vastav infra on juba igal pool olemas.
Nende kahe tüübi suurim vahe on maitseelamuses. Kuna cask'is küpseb õlu vaikselt edasi, muutub ta järjest mahedamaks ja 'ümaramaks'. Seda tunneb alati, kui võtta inglismaal üks hea kohalik bitter, mis hoolimata nimest ei ole nii kibe enam midagi. Vähemalt mitte nii kibe kui sama bitteri pudeliversioon poes. Keg soosib jälle õllesid, millel on pakkuda teravamaid maitsenüansse, näiteks hullumeelseid humalakoguseid.
Ja nii jõuamegi õlleni, mida mekkisin eelmisel neljapäeval, kui kogu tolm oli kerelt pestud ja tekkis aeg lõõgastuda. Kuna abikaasa soovitas tungivalt pärast eelmist kaht uue-õlle-neljapäeva postitust mõnest tehasest läbi käia, et head uut õlut saada, käisingi veidi varem Tankeri tehasepoes Jüris. Ja neljapäeval jäi sealsest saagist näppu Emerald Dream. Nimi sobib hästi ka unistustega, mis tekkisid, kui ManCave'i ruumi lõpuks tühjana nägin.
Tanker on muuseas esimene Eesti pruulikoda, kes (kolimise käigus) loobus pudeliliinist ja pruulib õlut ainult purkidesse. Täpsemalt 0,44ml purkidesse, mis on käsitööõlle maitsmiseks igati sobivad - suurema õlle lõpp kipub juba liisuma.
Vahemärkusena olgu öeldud, et olen ka ise purgiusku, aga sellest juba üks järgmine kord.
Selles konkreetses Kraftwerki muusikavideo ja meemikassi ristandiga disainitud purgis peitus midagi erakordselt head. Mõnusalt rohusesse põhja oli lisatud müstilises topeltkoguses häid humalaid. Aga kuna Tankeri tehases on selline äge tööriist nagu humalakahur, millega saab õlut ka keedu lõpupoole (kuiv)humaldada, siis on need humalad seal õlles värsked ja annavad aroomi ja troopiliste tsitruste maitset. See on juba rohkem hea värske mahl kui õlu. Kui nüüd võrrelda enne mainitud cask'ist valatud bitteriga, siis bitter on kivikirves, aga Emerald Dream on lasersihikuga jaapani terasest fileenuga; bitter on kolmanda põlve Volksu diisel-Passat, aga Emerald Dream on Volkswagen ID.R. Jah, mõlemad teevad oma töö ära, kummalgi on oma aeg ja koht, aga üks on selgelt vanakooli 'ehtne ja hea' ning teine midagi sellist, millest keegi kümmekond aastat tagasi unistadagi ei osanud.
PS, kui Emerald Dream proovitud, minge lähemasse (õlle)poodi ja leidke üks hea bitter. Pudelist ta küll ehe ei ole, aga halb ei ole ta ka kindlasti mitte.
Tekkis kuidagi paus kirjutamisse. Meil on peres asjad nii sätitud, et kuna pooled lapse vanavanemad elavad Saaremaal, siis kolivad tüdrukud (siis kaasa ja laps) iga kuu nädalaks Saaremaale. Ja nagu tüüpiline eestlane ikka, jooksen mina kohe ehituspoodi ja veedan iga vaba hetke midagi ehitades. Sest ega me ju puhata ei oska.
Nii valmiski eelmisel nädalal ManCave'i väljuva ventilatsiooni osa. Kunagises postituses näitasin uhkusega videot sellest, kuidas ma paemüüri augu sisse lõhkusin. Peale mõningat mõõtmist ja iseendaga arutamist jõudsin järeldusele, et poolpiduse eri suuruses torudega süsteemi asemel oleks mõistlikum kohe alguses jõuga peale minna ja raiuda see auk nii suureks, et sinna 100mm toru ilusti ära mahuks. Sellest järgmine sein, ühe tellise paksune, ei osutanud eelmise kõrval kohe mingit vastupanu. Nüüd ongi torud läbi kahe seina (ja nende vahel asuva moosikeldri) ning kui koopal sisesein valmis, saab toru otsa kinnitada soetatud ventilaatori ja lasta õhul ruumist läbi vuhiseda.
Usun, et keegi ei vaidle vastu kui väidan, et ruumis, mille eesmärk on pakkuda mõnusat olemist koos kerge sportliku pingutusega, on õhuvahetus esmatähtis.
 |
| Tühi ja puhas ruum kahe taastatud paeseinaga. |
Lubasin ükskord varem, et räägin ka Pinteresti tähtsusest ehitamisel. Eks ta on selline poolkahtlane filtrimulli tekitav ettevõtmine. Samas kui teada, mida otsida, leiab sealt väga põnevaid teemalaudu. Mõnikord on ta ka muidugi eksitav, eriti nende 'me leidsime, mida otsid' kirjadega.
Tuleb meelde, kui töötasin veel Tallinna Ülikoolis ja helistas välismaa ajakirjanik, et uurida meie seotust viikingilaeva leiuga Šotimaal. Minu kiire guugeldamise ainus tulemus oli ühe meie teaduri Pinteresti laud, kus ta oli selle leiu kohta pilte kogunud. Enamvähem samal ajal otsis mu abikaasa sõbranna pulma tarvis pruutide soengute stiile. Ja nii tuligi mulle kiri Pinterestist, et minust vaid kliki kaugusel on viikingite soengustiilid. No aitäh..
Aga tagasi ehitamise juurde. ManCave kui selline on õnneks väga levinud väljend välismaal. Kahjuks on see seal pigem rikaste lõbu. Nii pakub Pinterest mulle pidevalt vaadata koopaid, kus mööbel koosneb erinevatest 60ndate muskelautode kereosadest, ühes seinas on kollektsioon pinballi-masinaid või kogu koobas on mingil moel suurem kui mu kodune krunt. Aga kui veidi otsingut kitsendada, näiteks terminitega 'DIY' või 'pallet', hakkab juba midagi looma.
 |
| Veinikorkidest lauatagune, lihtne ja kasulik. |
Teine asi, mida ma Pinterestist huviga otsisin, oli palletitest ehk rahvakeeli euroalustest tehtud baarilett. Ühe sellise tegin kevadel valmis, kui otsustasime oma krundil Roheliste Väravate kohvikut teha. Kuna iga ajutine asi on pea igavene, siis pärast paari sünnipäeva pidamist on see lett mul endiselt hoovis ja ootab järgmist suve.
Ja pealegi tuli mul meelde kunagi nähtud James May's Man Lab'i osa, kus baarilett tehti ikkagi korralik. Õnneks leidsin suve lõpus aias puukuuri lammutades ja tööriistakuurile ruumi tehes (ilmselgelt oli mul puhkus või vaba nädalalõpp või midagi sarnast) kaks hiiglaslikku prussi, nii 10x30 ristlõikega ja neli-viis meetrit pikka. Neist saab korraliku leti küll, aeg ja üraskid on muidu kõvasse puitu kena mustri ehitanud, see on vaja veidi puhastada, lihvida ja õlitada ja ongi midagi maalähedast jälle juures.
Inspiratsiooniks lisan siia ühe klipi Man Lab'i saatest, kus alustati leti ehitamisega. Kel huvi, leiab ka kogu sarja üles (tasub vaatamist igal juhul):
Kui siit nüüd jutt õlleni juhatada, siis klipis on näha cask'i. Cask ja keg on õllevaadi tüübid, aga mitte ainult. Caskis olevat õlut kutsutakse ka fraasiga 'real ale', ehk see on see ehtne vanakooli briti õlu - värske märjuke pannakse koos seal leiduva ja veel elus pärmiga vaati järelkäärima. Sinna ühendatakse toru ja pumbatakse (!) õlu klaasi. Ei mingit filtreerimist, ei mingit pastöriseerimist. Keldris või tagaruumis (või siin videos leti all) jahedas asuvast vaadist tõmmatakse hüdraulilise käsipumbaga õlu klaasi ja mulli moodustab see elu õlles.
Keg on kehvema ajaloolise kuulsusega, aga tänaseks end täiesti võrdväärseks töötanud vaadiversioon. Vanasti pandi sellesse vaati koos süsinikdioksiidi (ja mõnikord lämmastikuga) vaid see kõige prostam pastöriseeritud joogiõlu, millel maitset polnud, aga kuskilt oli vaja see mull kätte saada. Tänaseks on suurem osa käsitööõlle maailmast avastanud, et õlu siiski säilib hästi (ehk isegi paremini?) keg-tüüpi vaadis, kust teda on ka lihtsam kätte saada, kuna vastav infra on juba igal pool olemas.
Nende kahe tüübi suurim vahe on maitseelamuses. Kuna cask'is küpseb õlu vaikselt edasi, muutub ta järjest mahedamaks ja 'ümaramaks'. Seda tunneb alati, kui võtta inglismaal üks hea kohalik bitter, mis hoolimata nimest ei ole nii kibe enam midagi. Vähemalt mitte nii kibe kui sama bitteri pudeliversioon poes. Keg soosib jälle õllesid, millel on pakkuda teravamaid maitsenüansse, näiteks hullumeelseid humalakoguseid.
Tanker on muuseas esimene Eesti pruulikoda, kes (kolimise käigus) loobus pudeliliinist ja pruulib õlut ainult purkidesse. Täpsemalt 0,44ml purkidesse, mis on käsitööõlle maitsmiseks igati sobivad - suurema õlle lõpp kipub juba liisuma.
Vahemärkusena olgu öeldud, et olen ka ise purgiusku, aga sellest juba üks järgmine kord.
Selles konkreetses Kraftwerki muusikavideo ja meemikassi ristandiga disainitud purgis peitus midagi erakordselt head. Mõnusalt rohusesse põhja oli lisatud müstilises topeltkoguses häid humalaid. Aga kuna Tankeri tehases on selline äge tööriist nagu humalakahur, millega saab õlut ka keedu lõpupoole (kuiv)humaldada, siis on need humalad seal õlles värsked ja annavad aroomi ja troopiliste tsitruste maitset. See on juba rohkem hea värske mahl kui õlu. Kui nüüd võrrelda enne mainitud cask'ist valatud bitteriga, siis bitter on kivikirves, aga Emerald Dream on lasersihikuga jaapani terasest fileenuga; bitter on kolmanda põlve Volksu diisel-Passat, aga Emerald Dream on Volkswagen ID.R. Jah, mõlemad teevad oma töö ära, kummalgi on oma aeg ja koht, aga üks on selgelt vanakooli 'ehtne ja hea' ning teine midagi sellist, millest keegi kümmekond aastat tagasi unistadagi ei osanud.
PS, kui Emerald Dream proovitud, minge lähemasse (õlle)poodi ja leidke üks hea bitter. Pudelist ta küll ehe ei ole, aga halb ei ole ta ka kindlasti mitte.
Comments
Post a Comment