Ämber Smectat, palun / Rinse Water

Smecta.. või siiski mitte.

Kork avaneb ja...

See esimene pilt siin ei ole seotud ei õlle ega tegelikult mitte ka klassikalise kõhurohuga, kuigi ta kahtlaselt selle moodi välja paistab.

Tegemist, nagu ehitaja kogenud silmad ja tundlik nina kaugelt juba aru saavad, on settimata lubjaveega. Veetsin nimelt nädalavahetuse keldris paeseina lubjates. Paslik oleks rääkida paari sõnaga, kuhu ma aeg-ajalt tundideks kaon.

Ehitan nimelt omale koobast. Ingliskeelne termin on Man Cave, kui keegi teab head eestikeelset varianti, andke aga märku. Seni on ta koobas. Nimi sobib hästi, eriti tänu eelmainitud paeseintele.

Et mitte pikalt heietada, siis ei alusta ma mitte maailma loomisest, vaid aastast 1956 või nii. Toona ehitas mu vanaisa seda maja, kus me elame, ja ikka korralikult - vundament ja kandvad keldriseinad on 60cm paemüürid. Kelder on täies suuruses, mis nagu majaomanikel ikka, on hiilgav võimalus terve korruse jagu 'vajalikke asju' ära paigutada. Minu tagasihoidliku eluea jooksul on täna koopaks muutuvas ruumis hoitud peamiselt küttematerjali. Alguses kivisütt, seejärel küttepuid. Kuna läksime paar hooaega tagasi üle pelletiküttele, jäi ruum justkui vabaks. Kiirelt täitus see muidugi igasugu "ma igaks juhuks veel ära ei viska" kolaga.

Tänaseks on see kola leidnud oma koha kas teisel ringil või jäätmejaamas, sest pere kasvades ja mõne tuttava eeskujul on selgeks saanud, et ikkagi oleks tarvis kohta, kus olla. Kas üksi või siis sõpradega. Nii, et ülejäänud peret ei sega. Laste vastu pole mul midagi ja neil minu vastu ka mitte, aga suuremad degusteerimised võiks siiski täiskasvanute keskel toimuda.

Mees, puur ja väga tähtis ava

Huvitaval kombel oli esimene suur liigutus hoopis õues. Puurisin seina korraliku augu, et koopas olijatel ühtäkki õhk otsa ei saaks. Augurida jätkasin ka keldris, et viia kasutatud õhk torude abil vabasse korstnalõõri. Arvutasin veidi valesti ja sain esimesena pihta lõõrile, millega on ühendatud meie köögikubu. Seega tuleb tunnistada, et keldris töötamise ajal läheb kiirelt kõht tühjaks - head lõhnad jõuavad otse ninna.

Teel sinna lõõri tuli end korra läbi murda ka eelmainitud 60cm paemüürist. Paar tundi puurimist ja piikimist ja ühtäkki paistis tunneli lõpus valgus:

Mitte just kõige ahvatlevam algus.. Vähemalt on kola ära viidud

Seespool oli seis muidugi nukram, aastad ja aastad niiskeid puid oli krohvitud seinale oma jälje jätnud. Õnneks on meie kodukandis vundamenti piiramas puhas liiv, nii et keldrisse niiskust ennast sisse ei tungi. Keerutasin pikalt peas mõtet seina kas värvida, taastada või ära peita, aga ühel hetkel tekkis mõte, et vaataks, mis selle krohvi taga on. Vana hea piik jälle kätte ja mõni päev hiljem oli kahe koleda seina asemel korralik paemüür. Mõned vabad päevad tööd veel otsa ja olid relaka ja terasharjaga kõik vuugid läbi käidud, et kivide vahele ka mingi õhuruum tekitada. Ja jõuamegi selle smecta-ämbrini. Ostsin Saaremaa lubjapastat, mis tuli suhtes 1:10 ära lahjendada ning settida lasta, et saada puhast lubjavett. Lugesin nimelt, et see on parim loodussõbralik vahend vana paemüüri 'lakkimiseks' nii, et see ka edaspidi hingata saaks, samas ei pudiseks ja pudeneks vuukidest uut ega vana krohvi. Ehk siis korraga ilus, puhas ja vastupidav. Ja sinna mu nädalavahetus läkski - neli kihti lubjavett korralikult harjaga iga kivi peale ja igasse vuugivahesse. Käed nagu makaronid, paar jõulukilo higiga särki jäetud ja kopsud jälle kraadi võrra tugevamad (sest sportimise ajal maski hingamine on ikka töö omaette).

Aga tulemusega võib ehk rahule jääda. Vähemalt nii omavahel öeldes. Parim kommentaar tuli ühelt oma koopaga tuttavalt, kes mulle ka piigimasinat laenas: "Miljöö võtab kõrisõlme käima küll".

Tutvustan uhkusega - paesein:

Param-paraa. Kõigest poole aasta jagu vabu hetki läks selle pildi tegemiseni.

Ehk siis nagu aru saada, võib õlle kõrvale ka ehitada. Siinjuures toonitan, et keldri taarakott on mul täis Saku Go eri värvi purke - jahutab ja niisutab, aga ei mõjuta töö tulemust. Ja erinevalt keskmisest alkovabast õllest maitseb ka päris hästi (vähemalt külmalt). Plaane tehes, Pinterestis surfates ja valmis koopast unistades võib muidugi mekkida, mida hing ihaldab. Plaanidest, Pinterestist ja unistustest juba ühel teisel korral.

Ja ka loputamiseks sobib midagi asjalikumat. Õnneks oli tol pühapäeva õhtul külmikus käepärast pudel loputusvett, ehk Lehe õlut, mil ingliskeelne nimi Rinsewater.

Olemuselt on tegemist musta IPA'ga, millele lisatud kamaluga musta pipart. IPA kui selline tuleks siin ka ilmselt ükskord lahti seletada, aga sellel postitusel on juba pikkust küll. Olgu siis öeldud, et selles õlles on ühendatud mitu huvitavat maailma - suures koguses värsket humalat, tumeda õlle mahedus ja kõige lõpus keelt särisema panev piprasus.

Võrreldes eelmise korraga, kui ma seda õlut proovisin (juulis), on tema ülevoolav gaasisus taandunud ja seekord sai lisaks klaasitäiele vahule ka õlut ennast mekkida. Lõpp hea - kõik hea.