 |
| Üks tõeline magus magustoit koos mõnusa lauamänguga. |
Veetsin hiljuti perega ühes Eesti spaahotellis meeldiva pool nädalat. Ära tulles võtsime kohvikust päevapakkumise, kus ka magustoit hinna sees. Valida oli kamakoogi ja mingi purgis oleva magustoidu vahel.
Kuna kamakooki olin proovinud eelmisel päeval, siis teadsin, et see on väga-väga hea, aga uudishimu suunas mind ikkagi seda purki valima. Tundus välisel vaatlusel selline jõulune magustoit - kohupiim, hapumat sorti moos jne. Aga võta näpust - purgi peal olev sefiirimüts kestis moosini. Moos oli sealjuures erakordselt magus maasikamoos ja edasi oli vist ainult vahukoor.
Ära ma ta sõin ja sinna otsa kõlbas isegi Pauligi hotellikohv (teate küll, see kibe ja vähese maitsega), lihtsalt loputamise mõttes. Energiapauk kestis terve kodutee, selles suhtes täitis see söök oma esimese ülesande ära. Aga purgimagustoite ma nüüd mõnda aega väldin, kui seal pole konkreetselt kirjas, et purgist võib leida näiteks piparkooke ja/või pohlamoosi.
Praegugi kirjutades tuleb väike mulks sisse.
Seega võite mõista minu hirmu, kui selleaastane jõulukalender viskas mulle ette Sori Hybrid Treats sarja neljanda versiooni - vaarikamoosi ja vahukoorega sõõriku maitselise imperial stouti. Kusjuures mitte niisama imperial stouti, mis juba iseenesest tõotab reeglina magusust ja tummisust, vaid seekord on ametlik õllestiil "Imperial pastry stout", ehk tahtlikult magusainetega võimalikult desserdilaadseks tembitud õlu.
Olen aeg-ajalt magustoidupakkumise peale öelnud, et ma võtaks parem ühe vedela magustoidu ja siis menüüst (kui satub selline menüü olema restoranis, mis on kahjuks väga harv nähtus) või oma keldrist valinud õlle, mis asendaks kooki, keeksi või purgimagustoitu, mille järgi alati isu ei pruugi olla. Ainus vahe "päris" magustoiduga on see, et koogitükk peab taldrikul vastu mõned minutid, aga sellise õlle joomiseks tuleb tunnike reserveerida.
Liisumist ei tasu karta - nii tumedas õlles polegi seda gaasi, mis sealt välja võiks libiseda. Ei ole siin tunda ka humalat (kuigi seda on seal ilmselt päris palju), mis võiks mõruks minna. Õllesõbrad kasutavad siinkohal terminit 'mekutamise õlu', vastandina januõllele või muule sarnasele terminile.
Teada on, et uudishimu tappis kassi, seega lahti ma selle purgi tegin ja klaasi ma ta kallasin. Viimase aasta parima lauamängu kõrvale sai ta isegi ära mekutatud. Ja ennäe - õlletootjad on mõistlikumalt asjale lähenenud kui too kokk. Jah, see õlu on magus. Jah, ta on tummine ja piisavalt kange, et täita kogu suu mõnusa suminaga. Aga ei - ta ei ole imal, lääge ega pooletunnise suhkruse järelmaitsega.
Ta on täpselt paras kombinatsioon tumeda linnase magusmõrust taustast ja vaarikamoosise saiakese magus-hapukast järelmaitsest. Erinevalt tollest kohvikumagustoidust on siin ikkagi magusal mingi piir peal ja järgnevad ka mõned muud maitsed. Kel piisavalt seiklushimu, siis soovitan magustoidu asemel proovida. Aga tükike head Goudat kulub pärast klaasi tühjendamist ära küll.
PS, kes pole veel läbi närinud, siis postituse pealkirja esimene pool viitab siiski sellele kohviku magustoidule, õllega oli kõik hästi.
Comments
Post a Comment