Paljud arvavad, et õllehuvilistele, kes juba veidi rohkem ses maailmas orienteerinud on, maitsevad ainult kiiksuga õlled. Või ainult tumedad, mis maksavad 18 eurot pudel, on kaetud vahaga ja vajavad avamiseks spetsiaalset Itaalias käsitööna tehtud pudeliavajat.
Noh... ei. Olen ka varem kirjutanud, et igal õllel on oma aeg ja oma koht. Kui oled just pool päeva päikeselõõsas puid lõhkunud, siis külmkapist võetud Saku Karl on oluliselt parem valik kui aastaid keldris järelküpsenud Brewdog Abstrakt. Viimane on küll õllemekutamise õhtu pärl või suisa omaette sündmus, aga janu kustutamiseks ei sobi ta mitte.
Mida ma siis õlles otsin? See on üks raske küsimus. Võiks ju arvata, et värskust, samas läheb mõni õlu keldris paremaks alles kuude või aastatega. "Rohkelt humalaid" on õige vastus ainult siis, kui räägime humalastest õlledest. Kui juua mõnd head haput õlut ja sinna järsku humala kirbe maitse vahele poeb, on ikka päris imelik küll.
Puhtus on ka selline kahe otsaga sõna. Õlu võib olla hägune küll, olgu tegemist siis filtreerimata õllega (nt Kellerbier), meelega häguse õllega (nt New England IPA) või pudelis järelkääritatud õllega (enamik kvaliteetseid Belgia õllesid). Teisipidi kui tegemist on klaari õllega, olgu ta hele pilsner või tummine odravein, ei sooviks sealt klaasist mingit hägu küll leida. "Premium" tüüpi õlledest olen ennegi kirjutanud ja rääkinud - kui õlles on ikka kõik parlanksis ja puhtaks filtreeritud, siis ei saagi seal ju maitseid ja lõhnasid olla. Ka mõni käsitööõlu võib olla nii kliiniliselt puhas ja retsepti järgi tehtud, et pruulmeistriks võib vabalt pidada robotit, ja sellisega polegi muud teha kui ära juua ja tõdeda, et oli õlu jah.
Tegelikkuses püüan ma igat õlut hinnata vastavalt tema stiilile. Ehk eelmisest lõigust inspireerituna sobiks siia sõna stiilipuhtus. Ilma igasuguse häbita hindan head pilsnerit kõrgemini kui keskpärast imperial stouti. Isegi odraveinid, mille vastu mul on eriline nõrkus, saavad mult teinekord kehvemaid hinnanguid kui lihtsalt hästi õnnestunud hapuõlled. Olen Untappdi logide järgi proovinud 177 eri stiili õlut, ja ilmselt igaühest nii head kui halba esindajat.
Siinjuures on tähtis ka see, mida pruulmeister ise etiketile kirjutanud on. Kui pruulmeistri nägemus õllest (näiteks kiri IPA) ja õlle enda olemus (näiteks lihtsalt lahjemat sorti hele õlu, mida võiks liigitada Pale Ale'i alla) ikka üldse kokku ei lähe, siis ei ole ka kõrget hinnet oodata. Märgin sealjuures alati ära, et õige määratluse korral oleks hinne ka kõvasti parem. Mitte et see minu hinne Untappdis midagi määraks, aga kui pruulmeistri arusaam ja õlu ise päris sama mängu ei mängi, siis tekib teatav usalduse kadumine. Iga õlle proovimine ei pea ju pimetest olema..
Kui juba hinnetest rääkida, siis on tihti näiteks hapuõlle halva hinde juures näha kommentaari stiilis "mulle hapud üldse ei maitse", ehk laiemas skaalas "not my style". Tean, et pruulijad jälgivad huviga, mida rahvas nende õlledest arvab. Ja kujutage siis ette olukorda, kus värskelt turule tulnud õlu saab ühtäkki ühe või kaks tärni viiest. Keskmine hinne kukub ja müük väheneb, mekutajad, kes menüüd oma äpiga võrdlevad, ei julge seda proovima hakatagi. Ja seda kõike seepärast, et inimene on joonud õlut, mida ta juba ette teab, et talle ei maitse.
Olen minagi proovinud seeneõlut, kuigi ma seeni üldse ei söö. Sel puhul jätsin õllele hinde panemata, sest kindel on see, et ma teist korda seda proovida ei soovinud. Aru oli saada, et õlle põhi oli kvaliteetne ja seenelõhn ja -maitse autentne, aga no ei aitäh..
Siit ka tänane üleskutse - subjektiivne võib olla, aga objektiivsus ei tee ka paha. Kui ikka tead, et sulle humalate mõrudus ei maitse, siis ei tasu ehk katsetada lääneranna topelt-IPAdega. Või kui proovid ja veendud taaskord, et pole päris sinu stiil, siis tunnista seda julgelt. Kõik ei peagi kõigile maitsema, aga selle pärast ei tasu väikeettevõtjale ka kaikaid kodarasse visata.
Aga korraks veel stiilipuhtuse juurde tagasi tulles - veebis on palju õlleleksikone (ehk on ka see siin tulevikus üks neist), kust saab kiirelt infot selle kohta, mida mingi stiili puhul ootama peaks. Siis on konkreetset õlut juba lihtsam hinnata, sest vähemalt mõtteliselt on mingi võrdlusbaas olemas.
Ja siis muidugi need alkovabad õlled. Oleks justkui üks õllestiil, aga tegelikult on võimalik igast stiilist alkovaba versioon teha. Eestiski on paari viimase aastaga loodud küll heledaid, küll tumedaid, küll marjaseid, hapusid ja humalasi alkovabasid õllesid. Igaüht peaks justkui oma stiiliga võrdlema, aga selge on see, et porteri lõhnad vajavad levikuks tiba rohkemat alkoholi. Ja nagu üks tuttav kirjeldas, oli hapu alkovaba õlu lihtsalt vanaema morss. Aga seda ju vaid võrreldes sama õlle alkoholiga versiooniga, mis ongi natuke nagu kartulite ja apelsinide võrdlemine.
Vast kõige keerulisem on lihtsalt heleda alkovaba õllega, nagu Nudisti uusim Kait. Alkovaba pale ale tähendab, et siin pole hapusid nüansse ega humalast mõrudust. Aga ometi on siin see hapukas-metalline mekk, mis paljusid alkovabasid õllesid kummitab. Suurtootjate alkovabades õlledes on see eriti esil. Kuna CO2 jõuab õllesse käärimise kõrvalproduktina, on seda vahele jättes vaja kuidagi ju mullid õlle sisse saada. Suurel tootjal on lihtne villimise hetkel sinna süsihappegaasi sisse sutsutada. Sellega koos jõuab purki või pudelisse ka süsihape H2CO3, mis annab kõvasti metallimaitset.
Väiketootjad võivad kasutada ka väikest kogust starterpärmi koos suhkruga igas pudelis, mis paneb justkui õlle käima, aga alkoholi ei tekita. Ka sellest tuleb süsihapet ja maitse läheb korraga magusaks ja metalliseks. Nii on juhtunud ka Kaiduga. Tee mis sa teed, aga seda õlut juues on kogu aeg keelel teade, et tegemist on alkovaba õllega. Ja seda halvas mõttes, kahjuks. Nende pilsner Reimo ja session IPA Mihkel on vägagi adekvaatsed õlled. Kliinilised, puhtad, aga head.
Aga suvi on veel pikk ja küll jõuame ka tõeliselt maitsvate alkovabade õllede kõrvale midagi rääkida.
Comments
Post a Comment