 |
| Üks väheseid jõudehetki viimase paari kuu jooksul. Vähemalt süüa sai. |
Irooniline on see, et kui õllekoolitused hakkavad hoogu sisse saama, tuleb ei-tea-mitmes laine (valikus numbrid 1-3) ja pühib kõik avalikud üritused radarilt. Tahe on mõlemalt poolt olemas, aga ei riski. Küll jõuab.
Irooniliseks saab pidada sedagi, et järgnev postitus on justkui veinist.
Eriti irooniline on see, et ma kirjutan postitust hapust hõõgõllest Balti Porteri päeval. Kuna see on liikuv püha, siis avastasin selle fakti muidugi alles keset postituse kirjutamist.
Irooniline on ka see, et möödunud jõulude põnevaim hõõgvein pole mitte vein vaid õlu. Aga mis te sellest blogist üldse ootasite, eks?
Ja vahest kõige iroonilisem on see, et ma jõuan sellest õllest kirjutama samal hommikul, kui Tanker oma Facecbooki lehel teatab, et tehases on alles veel vaid mõned pudelid. Aga no eksklusiivsem kaup ongi ju maitsvam. Või kuidas?
Aga nüüd asjast ka.
Vaatasin sõnumitest järgi, et mulle saabus Kuressaarde pakk 20. novembril. Pakis oli üks pudel Tankeri Irooniat. Kuna siis oli juba veidi jahe õues (noh, ainult mõned plussid), läks pudeli sisu kiirelt pliidile soojenema. Lisasin ka veidi mett, nagu mäletasin tutvustusest soovitust. Kallasin sooja hõõgõlle kolme tassi ja hakkasime mekkima. No oli tükk tööd. Esiteks oli see hapu. Ma ei teadnudki, et arooniast nii haput mahla saab teha (aga eks me osta kodus arooniamahla tehes külapoest enamuse suhkrut ära küll..).
Teiseks oli selline tšillimekk küljes, et ei saanudki aru, kas suu õhkub kuumast joogist või ära tarbitud tšillikogustest. Pool tundi hiljem oli aru saada, et ikka sellest viimasest.
Vau-faktor oli igatahes kõva. Aga tahe uut pudelit tellida.. mitte nii kõva. Eks ole eestlane harjunud magusapoolse punase hõõguva joogiga talviti, eriti hea veel, kui ta on Vana Tallinnaga tembitud (minu subjektiivsel hinnangul).
Mainisin siis tootjatele ka, et on ikka julge jook tehtud. Sain kaks kommentaari. Esiteks olin ma saanud villi viimase pudeli. See tähendab, et kui kuskil üldse liiga palju tšillit olla sai, siis selles pudelis. Õnneks mulle teravad elamused meeldivad, seega olin isegi harukordse kogemuse saanuna pigem õnnelik.
Hapususe kohta öeldi, et see 'lusikatäis mett või pruuni suhkrut' on mõeldud tassi kohta. Mitte pudeli. Ja meelusikas võiks olla kuhjaga, mitte selline hariliku teetassi pool teelusikat.. No selge, tuleb teha katse kaks.
Kuna alguses sai juba öeldud, et ajaga on viimasel ajal olnud nagu ta on, siis uue pudeli haarasin tehasest kaasa alles enne jõule. Ja pliidile jõudis ta Toomapäeval. See ju ka tehniliselt jõuluaeg..
Teisel katsel tegime siis kõik nii, nagu 'pidi'. Mett sai lisatud lahkesti, pudelis enam tõesti tšilli ringi ei ujunud ja.. hoopis teine tera. Selline, mida naudib igaüks, kellele meeldib hiina restorani menüüs ühe pipraga asi. Ja eriti nauditav jook neile, kes aeg-ajalt ka kahe pipra maale ära eksivad.
Kui tavalise hõõgveini klaasi kuulub alati mõni mandel, kaneelipulk ja rosinad, siis need kõik on siia sisse juba pruulitud. Seega saab rahus lonksu võtta ilma, et peaks kartma pähkli kätte lämbumist või kaneelipulga ninna sattumist. Kuna õige talv jõudis kätte alles tükk aega pärast Toomapäeva, ei tekkinud seekord võimalust õues lumehanges seda hõõgveini proovida. Oleks saanud hea võrlduse teha, sest suurem osa traditsioonilisematest hõõgveinidest ei kipu küll seest väga soojaks tegema, aga see-eest jätavad hambad veidi kleepuma..
Ühesõnaga, kuigi ma olen hõõgõlut ka varem proovinud, on see üks hoopis teise metsa loom. Terav, soojendav, maitsev ja täpselt nii hapu kui palju keegi tahab/kannatab.
Ja kui nad järgmisel jõulul sama jooki ei valmista, siis ma olen veidi pettunud.
Comments
Post a Comment