Klubilisest kuuluvusest / Lucifer

Klubilise kuuluvuse tähistaja autokatusel. Ainus viis klubilist vabas looduses näha.

Kuulumisvajadus on inimesse nii kõvasti sisse kodeeritud, et ilma selleta ei kujutaks elu ettegi. Igaüks leiab omale mingi seltskonna, ühenduse, klubi või grupi, kellega samastuda ja kelle arvamust tähtsaks pidada. Olgu jutt paarist lähemast sõbrast või öölaulupeost - ikka tahaks ju grupis olla. Mis sa üksi müttad.

Hea näide siin on ka mõni spordiklubi ja nende fännibaas - iga FC Barcelona fännist turist ostab Hispaaniast omale nende särgi ja siis noogutab omamehelikult kohalikele, kel mängupäeval sama särk seljas on. Omad ju ikkagi.

Aga lisaks sellele visuaalsele poolele või ise kohale minemisele on võimalus osaleda ka mõnes klubis, mille olemasolust keegi kõrvaline ei pruugi midagi teadagi. Ka mina kuulun ühte sellisesse. Selle klubi liikmed ei käi ühes kohas koos, ei kogune teatava regulaarsusega ega ole mingil moel ühiskonna massist eristatavad. Ma isegi ei tea nimeliselt ühtegi teist selle klubi liiget. Olgem ausad, see võib olla ka nii nišivärk, et äkki ma olen ainus liige seal. Aga selles ma veidi kahtlen.

Selle klubi nimi on Estonian Craft Beer Club ehk ECBC. Välismaise nime taga peidab end Tankeri tegus kollektiiv, kes on otsustanud üheskoos Uba ja Humalaga igal kuul saata klubliikmetele 9-12 värskemat ja uuemat Eesti väikepruuli. Ilmselgelt on idee vähemalt oma viimase lükke saanud koroonapandeemiast, sest igasugused lähen-ja-mekin õhtud on suuresti ära jäänud, aga pruulikojad töötavad ju endiselt.

Samas ei ole see idee midagi liiga uut ega esktreemset, vaid mujal maailmas testitud ja toimiv süsteem. Üks tuntumaid näited on ehk Suurbritannias tegutsev Beer52, mis saadab korra kuus sarnase kasti oma ~70 000 liikmele. Ka Eestiga on see klubi kaudselt seotud olnud - olen kuulnud vähemalt ühest Õllenaudi ja kahest Tankeri õllest, mis sinna kasti sattunud. Viimati tootis Tanker sinna 60 000 purki Oh My Citra't ja tänaseks on selle õlle nimi Tankeri koridorides nagu Voldemort Sigatüükas - paar kuud nähti üht ja sama silti purgiliinil söögi alla ja söögi peale.

Aga nüüd on klientide õnneks sarnane teenus olemas ka meie kodumaal. Beer52'd polegi vist võimalik Eestisse tellida, aga näiteks To Øl Taanist pakub ka rahvusvahelist vedu oma kuukastidele. Küsimus on muidugi hinnas. Õnneks ei ole kunagi kohtustust neid õllesid üksi ära juua. Hea käsitööõlu ongi ju mekutamiseks ja mekutamisel on rohkem mõtet ikkagi sõpradega koos. Nii saab teha näiteks edetabelit (mis pahatihti peegeldab rohkem kollektiivset maitse-eelistust kui õllede kvaliteeti omas stiilis) või niisama arutada maitsete ja muude nüansside üle.

Eks näis, kas tänases olukorras üldse on võimalik oma 'rakukesega' äsja valminud ManCave's (ka sellest postitus peagi) kohtumist pidada, aga põnevus on igatahes suur, sest esimene kast minuni mõni aeg tagasi jõudis. Ja selle avamise hetkel on ju niiehknaa tunne, et 'teen täpselt nagu need teised selles klubis'. Iseasi, kes need teised on, kus nad on jne.

Ahjaa, üks variant on ju veel põnevaid õllesid saada - reisivad sõbrad. Või tänase õlle puhul välismaalasest sõber, kes ostis koduriigist Belgiast auto, mille tema sõbrad siia sõidutasid. Palusin Hartwinil uurida, kas oleks võimalik sinna autosse mahutada ka mõned õlled, mida päris igas R-kioskis ei müüda. Ja ühtäkki ootas mind Kuressaares kast õllesid, millest üht olin ma varem joonud ja ühest olin ma midagi kuulnud. Kõik ülejäänud on seni olnud ja on veel mõnda aega puhas avastamisrõõm.

Lucifer, kuratlikult kange
ja põrgulikult maitsev

Nii ka tänane. Täiesti tundmatute õllede osas on valiku tegemine eriti lihtne - võta see, mis hetkel külmikus on ja proovi. Külmikus sattus olema Het Anker pruulikoja õlu Lucifer. Stiililt on see Belgian Strong Golden Ale ehk kange hele pinnakääritusega õlu. Et nüüd ei tekiks arvamust, et 'käsitööõlu' on mingi uus leiutis, siis olgu öeldud, et seda õlut on selle retseptiga pruulitud 1980ndate aastate algusest. Het Anker ostis retsepti endale aastal 2009 ja toodab seda sellest ajast peale.

Tal on olemas see maitse, mis eristab Belgia õllesid kõikidest teistest ja mille abil tunneb õlle päritolu alati ära. Tal on ka 8% kangust, aga meie õnneks seda kaheliitrises plastpudelis ei serveerita.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis Belgias on üldse poes peamiselt väikesed õlled - 0,25l pudelid (gösed jms) 0,33 purgid ja pudelid ja siis 0,375 ning 0,75 šampusepudelis õlled. Viimaseid on meil suuremates kauplusteski, täiesti tavalised õlled, aga sellised peolauas jagamiseks mõeldud suurused. 0,375l õllesid (mini-šampusepudelis) on raskem leida, aga olen Eestiski näinud müügil näiteks kriekide täielikku kullavara Boon'i. (Ilmselt tuleb peagi kirjutada ka postitus kriekidest ja teistest lambicutest).

Aga tagasi Luciferi juurde - enim võlus mind selle õlle juures vaht. See oli valge ja tihke nagu kreem õlle peal. Hea valamisega annab sellist efekti saavutada pea iga õllega, aga siinpuhul püsis see, kuni õlu otsa sai. Ja kuna ma mekutamisel erilist tempot ei arenda, siis on see üpris harv juhus. Hiilgav õllevalik, mida õnneks või kahjuks ei pidanud ma ise langetama. Mis viga sellises klubis olla.ˇ

PS! Kui ECBC tundub midagi põnevat, siis siia klikkides saad esimesest tellimuselt 10% alla (mina ka oma järgmiselt, aga see pole üldse nii tähtis..)