Võimalik vaid Saaremaal / Pihtla Õlu

Kohtasin Kuressaares turisti, kes uuris, et kas ja kust kohalikku õlut võiks leida. Sellist Saaremaal toodetud.

Panoraampilt Kuressaare lähistelt, sest ma unustasin joodavat õlut pildistada..

Kuna ta ise oli just naise ja lastega tiirule minemas, lubasin poes käia ja veidi aja pärast samas kohas kohtuda, et talle leiud üle anda. Ise mõtlesin, et asi ju lihtne - mine aga Rae poodi ja võta Saaremaa õllede riiul tühjaks.

Alguses hakkas plaan iseenesest lahenema, kott täitus Pihtla ja Pöide parema pakutavaga. Kuniks jõudsin kohani, kus peaks olema Pihtla Õlu ehk see ehe Saare koduõlu ja.. tühjus. Noh, pole hullu, külmas on ju ka. Aga võta näpust - tühjus sealgi.

Olgu öeldud, et eks koduõlut saab mõnest kodust kah, aga Saarel tehakse seda peamiselt ikkagi tellimise peale, pigem juubeliks või pulmaks. See romantika on ammu möödas, et põikad suvalisse tallu sisse, hüüad: 'John, lase vesi välja!' ja järgmises kaadris käib kadakane kapp rahva seas ringi. Oma pulmaks sain ankriutäie õlut näiteks Tihemetsa Tiina käest (jah, selline inimene on päriselt olemas ja tegi vähemasti kunagi head õlut). Aga tänaseks on Tiina kala suitsutamisele ümber spetsialiseerunud, tehes sedagi keskmisest paremini. Seega on täna peamine võimalus päris ehedat koduõlut Kuressaare kandis leida ikkagi Rae pood (või ka Saaremaa kaupade pood Auriga keskuses, aga Kuressaare rahva jaoks on see ikka mega kaugel..).

Nüüd siis selleni, et misasi on võimalik ainult Saaremaal. Võtsin riiuli juures telefoni ja kirjutasin Pihtla pruulmeister Alole, et kas on võimalik, et õlu on otsas. Ja kust seda ikkagi leida võiks kiiremas korras (turist ju ootab). Möödus minut, aga Alo polnud messengeris vastanud. Ja see on tänapäeval oo-kui-pikk aeg.

Ühtäkki helises mu telefon ja teises otsas oli pruulmeister isiklikult. Ütles, et ta ei saa kirjutada, sest sõidab hetkel autoga. Rae poe poole. Et koduõlut tuua. Kuna mu ema on aastakümneid kaubanduses töötanud, siis tean muidugi ka seda, et lattu jõudmisest riiulini võib poes minna tunde, kui mitte päevi. Palusin siis Alot, et ehk saab laotöötajatele öelda, et need õlled võiks kiiremas korras tühjale riiulile jõuda. Ja kui sealt tuleb konkreetne 'ei', võiks mulle märku anda, eks siis tuleb see Auriga tee ette võtta (no oma 3 kilomeetrit ikka..).

Möödus nii neli minutit ja poes seisis minu kõrval Alo koos kasti koduõllega. Kuna ta sattus muidugi mainima, et õlu on pudelis olnud alla tunni, rändas minu kotti ühe liitrise asemel kaks. Ei saa ju nii, et sebid turistile kiirendatud korras midagi eriti head ja endale ei võta.

Pihtla pruulmeister isiklikult
auku riiulis täitmas

Seega saab ka seekord 'juhtus lugu' asemel blogipostituse lõpetada teemal 'mekkisin õlut'. Sest oma pudeli haarasin kaasa, kui mind kutsuti Eesti-Belgia-Šveitsi(/Sloveenia) seltskonnaga lauamänge mängima. Ja mis võiks sellises seltskonnas olla parim külakost kui tolleks hetkeks vaid loetud tunnid pudelis olnud päris ehe koduõlu. Teate küll, selline hägune, pärmine, magus ja ühtaegu veidi mõrkja kadakase lõppmaitsega, hoomamatult kange ja veidi ohtliku kiirusega libisev koduõlu. Nii nagu teda on aastaid pruulitud ja ilmselt ka pruulima jäädakse.

Väga tähtis on muidugi sellise õlle jagamine. Traditsioonilistel üritustel liigub ringi kadakane kapp, mis sellise õlle mingi maagiaga veel kiiremini libisevaks muudab. Ja kappa enda käes pikalt hoida ei tohi - kohe hakatakse aasima. Mandrimehena on mind õnneks säästetud ka vanast kombest, mille kohaselt võõrale pannakse kapa põhja ka pits kanget, et ta liiga palju kallist õlut ei jooks..

Sel suvel varem joodud Pihtla koduõlu. Jagasin äiaga.

Muuseas, kes satub Pihtlasse pruulikoja tuurile, siis küsige ka koduõlle 'tuba' näha. Moodsa, siledate põrandate ja läikivate tünnidega käsitööõllekoja tagant nurgast viib üks punane uks pisikesse ruumi, kus läigatanud õlle lõhn, iidvanad keedunõud ja tumedad seinad. Hea võrdlus kahe maailma vahel.