Kalamaja, aga hispaania keeles / Edge Barrica #22 (2015)

Sünnipäevakink 2016. aasta minult
2020. aasta minule

Mul oli hiljuti sünnipäev. Nagu ikka, jätsid rohkem ja vähem tuttavad üht ja teist kanalit pidi õnnesoove. Üks jäi aga tol päeval kõlama - "Õlle! Ja siis kirjuta sellest üks põnev lugu ka...".

Siit ta siis tuleb. Kas ta just põnev on, selline järjekordne reisikiri. Tehniliselt poleks põhjust marsruudilt Kalamaja-Nõmme üldse lahkuda, sest õlu ise sai ostetud SIPist ja tarbitud omas kodus sünnipäeva õhtul. Aga kuna olen juhtumisi selle õlle tehases käinud, võib ju veidi muljetadagi.

Alustame, nagu ikka, algusest. Mitte päris maailma loomisest, aga aastast 2013, mis Eesti käsitööõlle skeenes (kui Pihtla välja arvata) ongi suhteliselt maailma loomine või veidi varem. Just siis lõid Barcelona 'Kalamajja' oma tehase paar ameeriklast. Küsisin neilt Tallinna õllefestivalil aastal 2015, et miks nad Hispaaniasse kolisid, vastus oli lihtne: mehed pärinevad põhjaosariikidest, kus Eestiga sarnane kliima. Aga Hispaanias on lilled, heinamaa, päikesepaiste..

Tehase nimi Edge Brewing tulevat sellest, et Poble Nou linnaosa, ehk vana tööstusrajoon, mis täna hipsterite vaimus liigub (tuleb tuttav ette?), on vägagi linna servas. Ja sinna linnaserva me ühel ilusal 2016. aasta suvepäeval jalutasimegi. Päeva esimese poole olime veetnud Antonio Gaudi elutööd ehk Sagrada Familia kirikut imetledes, nii seest kui väljast, pealt kui alt. Kuna me neljakesi olime kõik jalutamist pooldavad, siis marsruut korter-Sagrada Familia piletiputka-mitu ümberkaudset parki (sest hommikul sai osta pärastlõunaks pileteid)-Sagrada Familia ja tema lõputud trepid-Poble Nou oli ikka paraja janu tekitanud.

Muuseas, kas teadsite, et Antonio Gaudi ei näinud oma elutöö valmimist kahel põhjusel? Esimene, see kuulsam, on see, et kirikut ehitatakse tänase päevani, kuigi meister ise on juba 94 aastat surnud. Eeldatav valmimistähtaeg on 2026, ehk sada aastat pärast Gaudi lahkumist meie hulgast. Teine põhjus: ehituse esimene hoog rauges hoopis siis, kui Gaudi kodulinnas trammi alla jäi. Olime selle fakti lugemise ajaks veetnud Barcas juba mitu päeva ja no ei olnud trammi kuskil. Aga teel Poble Nousse oleks nähtut arutades peaaegu in corpore neljakesi trammi alla astunud. Nii et äärelinnas nad ikkagi vuravad. Olgu ka igaks juhuks täpsustatud, et lugupeetud arhitekt ei olnud turisti kombel tööstusrajooni õlle järele tõttamas, vaid oli teel oma igapäevasele palvuse külastamisele kohalikus kirikus. Selline lugu siis.

Mina, klaas ja Edge'i tehas.
Klaasi ostsin koju kaasa.

Aga tagasi nelja turisti juurde, kes hoopis teisel ajal ja hoopis teistel põhjustel Poble Nou suunas vudisid. Jõudsime toona veel veidi rohkem tööstus- kui hipsterirajooni suurte majade vahel väravani, kus ilutses üks A4, millel hispaania ja inglise keeles kirjas, et pruulikoja tuur algab siit. Kõik, mitte ühtegi muud silti. Seisime seal neljakesi, veidi kõhe oli. Õnneks liitus veidi aja pärast meiega veel paar turistide gruppi, ühel hetkel avanes hiiglaslik värav ja habetunud põllega mees kutsus meid sisse.

Kuna tegemist oli kuuma Hispaania suvega, siis enne pruulikojas jalutamist lubati kõigil mekitoast üks klaas värsket vaadiõlut kaasa haarata. Tuur oli nagu tuur ikka, kes on käinud ühel, on põhimõtteliselt käinud neil kõigil (aga miskipärast leian ma end ikka ja jälle mõne väiketootja tehasetuurilt rahva seast..), aga mekituppa tagasi jõudes jäi miski mulle silma. Tuletan meelde, aasta oli 2016, Tallinnas oli toimunud täpselt kaks Craft Beer Weekendit ja 'barrel aged' ehk tammevaadis ajatatud õlu tundus endiselt üpris ulme. Ja ühtäkki seisin ma terve vaadiriiuli ees. Õigemini terve ruumitäie vaadiriiulite ees.

Gaspari kingitus
vaadis ja klaasis.

Loomulikult jooksin ma leti äärde ja küsisin päris mitu küsimust. Üks neist küsimustest tõi meile klaasitäie õlut nimega Gift to Gaspar, mis sütitas ühes reisikaaslases (tsau, Erkki) igavese heleda leegi BA stoutide suunal. Mitmed teised küsimused paljastasid fakti, et mehed olid ühel hetkel otsustanud oma paremad tumedad õlled erinevatesse vaatidesse seisma panna. Ja sealtkaudu jõuame nende Barrica projektini.

Õigemini jõuame Barrica vaadini number 22, mis mulle tosin päeva tagasi kätte sattus. Ostnud olin ma selle peagi pärast Hispaaniast naasmist Tallinnast, SIPist, kus Edge'i valik oli keskmisest korralikum. Mäletan, et ostsin toona neid numbreid rohkemgi kokku, aga #22 oli keldris siiani alles. Tehasepoes neid ei müüdud, sest selliseid õllesid toodetakse alati nii piiratud koguses, et jagajale jäävad ainult näpud.

Vaadid, vaadid, vaadid..

Tegemist on siis 2015. aasta õllega, mis aasta jagu punaveini (Merlot) vaadis laagerdunud ja siis pudelitesse pandud. Siinkohal tuleb ilmselt selgitada, et olgu õlu kui põneva maitsega tahes, aastatega läheb ta 'ümaraks'. See tähendab, et maitsenüansside teravamad nurgad lihvitakse maha, aga kogupakett muutub täidlasemaks. Näiteks kaob ära 'toorel' tumedal õllel tihti läbi pressiv kange alkoholi mekk. Kuna minu lemmikut odraveini võrreldakse tihti konjakiga, siis siit on hea paralleeli tuua - värske massitarbe konjak/brändi on ju üpris terava maitsega, mida niisama klaasist pikalt nautida pigem ei taha. Aga mõni paari(teist)kümneaastane konjak on seevastu meeldivalt mahe ja pikalt nauditav. Tumedate ja väga linnaseliste õlledega kipub sama olema.

Aga mitte seekord. Neli-viis aastat keldris pimedas passimist on õllele täpselt null efekti andnud. Vähemalt nii tundus, kui õlle avasin - esimesena tuli selle tume-tumeda stoudi pudelist mulle ninna punaveini lõhn. Kallasin ta veidi kõhklevalt klaasi (ega ometi pole nüüd sünnipäevaseks avamiseks valitud õlu halvaks läinud?), võtsin veidi õlut keele peale ja.. hapu mis hapu. No pagan.

Veinimaailmast tuli meelde, et punaveinil tuleb veidi hingata lasta. Ja ennäe - õlu hakkas end avama. Tugev punaveini - ma ei julge öelda, et Merlot', sest ma tean veinist sama palju kui kvantmehhaanikast - mekk oli küljes, aga õlle enda keha seal taga läks järjest tummisemaks. Ja neid nüansse ja nurki tekkis aina juurde ja juurde. Ehk olin täiesti kogemata sattunud ühe meeldiva erandi otsa - aastad ei olnud kunagi-ehk-põnevast õllest teinud üht lihtsalt toredat mekutamise rüübet, vaid pigem tõstnud esile tema tugevaid külgi. Ja neid juba jagus.

Tumeda õlle joomisel on see eelis, et ta ei liisu paarikümne minutiga. Kuna nende serveerimistemperatuur on niikuinii 12-16 kraadi, siis pole karta, et ühel hetkel muutub maitse meeletult ja lõpp enam juua ei kõlba. Nii ma siis nautisin seda oma sünnipäeva õhtul mõne tunni ja olin mõtetes soojas Hispaanias koos Gaudi veidi 'vedela' arhitektuuri, paremate sõprade, oliivide ja vinnutatud lihaga. Salud!