Kork avaneb ja..
Pilsner. Mis sellega esimesena seondub? Valdur Vanadest ja Kobedatest? Säästu Kange kaheliitrises plastpudelis?
Kahjuks nii kipub olema. Eestis tehti nimelt vabariigi taassünni ajal õllekultuuri mõistes üks väike viga - kogu 'aur' läks heleda laagri ehk meie tootjate keeles preemium-õllede tootmisele. Seega meie turgu juhtivad stampõlled (Originaal ja Premium) on ju väga klaarid ja kirkad, aga täiesti maitsetud. Nagu preemium-õllele kohane.
Või noh, preemium-õlut kui sellist õllemaailmas ametlikult ei tunta. On hele laager, mille mingid esindajad siis on tootjad ise (!) 'preemiumiks' ristinud. Vaid üks on kindel - õllel peavad olema koostisosad nii hästi 'balansis', et ükski maitse ei domineeri. Ja noh, kui pole tunda ei linnast, humalat ega pärmi karakterit, siis kas üldse on mõtet maitse pärast seda pudelit lahti korkida? Kraanivesi on ju tervislikum..
Igatahes, kuna meie põhiõlled on 'esmaklassi' tooted, siis ei saa ju Pilsner parem olla. Mis tähendab, et pilsner on meie maal sellise säästuõlle mainega. Ja tihti ka säästuõlle sisuga. Ja sellest on kahju.
Aga mis see pilsner siis ikkagi on, küsite? Pilsner on otseselt seotud linnaga nimega Plzeň. Veidi ka Praha ja České Budějovicega, aga peamiselt siiski kohaga, mis õllestiilile nime on andnud. Plzeň nimelt asub Tšehhis nelja jõe ristumispunktis, mis tähendab, et veidi üle tuhande aasta tagasi oli tegemist ühe sealse kaubanduse keskpunktiga. Kuna kogu Tšehhi pinnas on ideaalne humala kasvulava, oli riigil kohe ka oma kaubaartikkel lisaks pakkuda. Esimene kirjalikult tunnistatud humalaeksport sealtkandist toimus muuseas aastal 903.
Aga kerime aega mõnuga edasi, kuna Pilsnerini oli sealt veel ligi tuhat aastat minna. Vahepeal käis Tšehhist üle pea sama palju sõdu ja vallutajaid kui meilt siin. Jõuame aastani 1838, kui linnapea kutsus rahva tungival nõudmisel kõrvalasuvalt Baierist kohale mehe nimega Josef Groll.
Baierist oli pärit ka toonane tšehhide õllemaitse - tume ja magus. Sest muud väga ei pakutud ja kohapeal toodetu ei kannatanud juua. Josef Groll tahtis aga ära kasutada kohalikku viljakal pinnasel kasvanud otra ning Tšehhi kulda - Žateci ehk Saazi humalat. Mõlemat keetis ta suurtes kogustes seal leiduvasse erakordselt pehmesse vette, mis aitas humala kibedat mõrudust tagaplaanile suruda. Viimane oli muidugi täielik joppamine, sest vee ioniseeritusest ja karedusest ei teadnud toona veel keegi midagi.
4. oktoobril 1842 veeretas uhkusest pakatav Groll esimese vaadi Plzeňi keskväljakule ja pakkus seda rahvale maitsta. Ja sealt väljakult, mis muuseas oli kunagi Euroopa suurim, sai alguse üks täiesti erakordne peatükk õlle ajaloos. See rahva nõudmisel loodud tehas kandis alguses nime Bürgerbrauerei, aga nimetati peagi kohalikele mõistetavamaks Mestansky Pivovariks. Tänaseks on tehas saanud nime, mida peale paari õlut ilmselt välja ei häälda - Plzeňský Prazdroj. Õnneks on neil ka rahvapärasem nimetus - Pilsner Urquell, ehk "otse allikast".
Kuidas ta siis erineb tänasest kohalikust säästupilkust? Noh, lühidalt, pea igas aspektis. Humala- ja linnaseekstrakti asemel kasutatakse tänaseni Žateci punast humalat ja kohalikku otra. Ja seda on õlles tunda. Tegemist pole kollaka veega vaid tumekuldse klaasitäie klassikalise kvaliteetse humala- ja linnasemärjukesega. Erinevalt meie preemiumitest on siin kenasti esile tõstetud mitu erinevat aspekti - linnase magusus ja humala värskus ja mõrudus - ning vahe on ikka mäekõrgune.
Ahjaa, pealkirjas sai mainitud nostalgiaminuteid. Sellega ma ei viidanud mitte Valduri pildile
postituse alguses vaid faktile, et enne oma elu esimest ale'i, kui õllemaailm oli täpselt nii suur kui Selveri toona üpris kidur õllelett, oli Pilsner Urquell minu jaoks see õige kullaproov. Paremat rüübet polnud minuteada toodetud. Käisin ise seda ka Tšehhis paar korda katsetamas - polnud nad isegi midagi etemat tootnud aegade jooksul.
Sellele raudkindlale teadmisele tõmbas muidugi rasvase punase joone (nagu tänapäeval on kombeks kirjeldada) alla esimene põhjalik õllekoolitus, kuhu abikaasa mind saatis. Kui olime juhendaja eestvedamisel ära proovinud tosin erinevat pinnalkääritusega õlut ehk ale'i, avati Pilsner Urquelli pudel ja ma hõiskasin mõttes: "nüüd tuleb midagi eriti head!". Aga ei tulnud. Pärast krieki, bitterit ja stouti ei olnud Pilsneri maitset tundagi.
Siit ka tänane õlletarkus - igal õllel on oma aeg ja koht. On neid, mille aeg ja koht on "mitte kunagi" ja "mitte kuskil" ja on neid, mis kõlbavad igal ajal ja igal pool. Pilsner Urquell on üks neist, aga eeldusel, et eelnevalt pole maitsemeelt tuimaks löödud. Mekkimist tuleb ikkagi alustada heledast ja lahjast ning liikuda edasi magustoitudeni.
 |
| Olid ajad, olid presidendikandidaadid.. |
Pilsner. Mis sellega esimesena seondub? Valdur Vanadest ja Kobedatest? Säästu Kange kaheliitrises plastpudelis?
Kahjuks nii kipub olema. Eestis tehti nimelt vabariigi taassünni ajal õllekultuuri mõistes üks väike viga - kogu 'aur' läks heleda laagri ehk meie tootjate keeles preemium-õllede tootmisele. Seega meie turgu juhtivad stampõlled (Originaal ja Premium) on ju väga klaarid ja kirkad, aga täiesti maitsetud. Nagu preemium-õllele kohane.
Või noh, preemium-õlut kui sellist õllemaailmas ametlikult ei tunta. On hele laager, mille mingid esindajad siis on tootjad ise (!) 'preemiumiks' ristinud. Vaid üks on kindel - õllel peavad olema koostisosad nii hästi 'balansis', et ükski maitse ei domineeri. Ja noh, kui pole tunda ei linnast, humalat ega pärmi karakterit, siis kas üldse on mõtet maitse pärast seda pudelit lahti korkida? Kraanivesi on ju tervislikum..
Igatahes, kuna meie põhiõlled on 'esmaklassi' tooted, siis ei saa ju Pilsner parem olla. Mis tähendab, et pilsner on meie maal sellise säästuõlle mainega. Ja tihti ka säästuõlle sisuga. Ja sellest on kahju.
Aga mis see pilsner siis ikkagi on, küsite? Pilsner on otseselt seotud linnaga nimega Plzeň. Veidi ka Praha ja České Budějovicega, aga peamiselt siiski kohaga, mis õllestiilile nime on andnud. Plzeň nimelt asub Tšehhis nelja jõe ristumispunktis, mis tähendab, et veidi üle tuhande aasta tagasi oli tegemist ühe sealse kaubanduse keskpunktiga. Kuna kogu Tšehhi pinnas on ideaalne humala kasvulava, oli riigil kohe ka oma kaubaartikkel lisaks pakkuda. Esimene kirjalikult tunnistatud humalaeksport sealtkandist toimus muuseas aastal 903.
 |
| Telefoniliinide treeningväljak ehk humalakasvandus jõudehetkel |
Baierist oli pärit ka toonane tšehhide õllemaitse - tume ja magus. Sest muud väga ei pakutud ja kohapeal toodetu ei kannatanud juua. Josef Groll tahtis aga ära kasutada kohalikku viljakal pinnasel kasvanud otra ning Tšehhi kulda - Žateci ehk Saazi humalat. Mõlemat keetis ta suurtes kogustes seal leiduvasse erakordselt pehmesse vette, mis aitas humala kibedat mõrudust tagaplaanile suruda. Viimane oli muidugi täielik joppamine, sest vee ioniseeritusest ja karedusest ei teadnud toona veel keegi midagi.
4. oktoobril 1842 veeretas uhkusest pakatav Groll esimese vaadi Plzeňi keskväljakule ja pakkus seda rahvale maitsta. Ja sealt väljakult, mis muuseas oli kunagi Euroopa suurim, sai alguse üks täiesti erakordne peatükk õlle ajaloos. See rahva nõudmisel loodud tehas kandis alguses nime Bürgerbrauerei, aga nimetati peagi kohalikele mõistetavamaks Mestansky Pivovariks. Tänaseks on tehas saanud nime, mida peale paari õlut ilmselt välja ei häälda - Plzeňský Prazdroj. Õnneks on neil ka rahvapärasem nimetus - Pilsner Urquell, ehk "otse allikast".
Kuidas ta siis erineb tänasest kohalikust säästupilkust? Noh, lühidalt, pea igas aspektis. Humala- ja linnaseekstrakti asemel kasutatakse tänaseni Žateci punast humalat ja kohalikku otra. Ja seda on õlles tunda. Tegemist pole kollaka veega vaid tumekuldse klaasitäie klassikalise kvaliteetse humala- ja linnasemärjukesega. Erinevalt meie preemiumitest on siin kenasti esile tõstetud mitu erinevat aspekti - linnase magusus ja humala värskus ja mõrudus - ning vahe on ikka mäekõrgune.
Ahjaa, pealkirjas sai mainitud nostalgiaminuteid. Sellega ma ei viidanud mitte Valduri pildile
 |
| Higistav pudel ja külm klaas kuldset humalajooki. Mis sa hing veel ihaldad.. |
Sellele raudkindlale teadmisele tõmbas muidugi rasvase punase joone (nagu tänapäeval on kombeks kirjeldada) alla esimene põhjalik õllekoolitus, kuhu abikaasa mind saatis. Kui olime juhendaja eestvedamisel ära proovinud tosin erinevat pinnalkääritusega õlut ehk ale'i, avati Pilsner Urquelli pudel ja ma hõiskasin mõttes: "nüüd tuleb midagi eriti head!". Aga ei tulnud. Pärast krieki, bitterit ja stouti ei olnud Pilsneri maitset tundagi.
Siit ka tänane õlletarkus - igal õllel on oma aeg ja koht. On neid, mille aeg ja koht on "mitte kunagi" ja "mitte kuskil" ja on neid, mis kõlbavad igal ajal ja igal pool. Pilsner Urquell on üks neist, aga eeldusel, et eelnevalt pole maitsemeelt tuimaks löödud. Mekkimist tuleb ikkagi alustada heledast ja lahjast ning liikuda edasi magustoitudeni.
Comments
Post a Comment