Miks on vaja nii palju humalat? / Alaska Forever

East India Company laevad rannikul. Tõenäoliselt õllega.

Kork avaneb ja...

Lubasin varasemas postituses ükskord ära klaarida, misasi see IPA ikkagi on. Miks siis mitte täna. Kuigi eesti keeles saab seda öelda sõnana, on tegemist ikkagi lühendiga (inglased hääldavad seda tänini 'ai pii ei'), mis tähistab India Pale Ale'i. Tihti öeldakse selle kohta 'Indian Pale Ale', aga selle õlle sünni ega tootmise juures ei viibinud alguses ei hindud ega indiaanlased.

Miks siis India? Tuleb ajas tagasi minna aastasse 1800 või veidi varem, kui inglastel oli vägev koloonia Indias. Britid on ju teada-tuntud Euroopa halvimad turistid ja ega asi toonagi lihtsam polnud. Nagu igas Top Geari / Grand Touri reisifilmis näha, ei soostu Richard Hammond tänapäevalgi suurt midagi kohalikku sööma/jooma. Ikka friikad ja hele euroopalik õlu.

Eks emamaal oli mõte lihtne - viskame aga õllevaadid East India Company laevade pardale ja las siis soojale maale saadetud naudivad samu 'hüvesid' kui meie siin põhjas. Täna on see täiesti mõeldav - purk või klaaspudel kohvrisse ja isegi kui mingi trikiga oleks võimalik Indiasse minna paar kuud (päevase lennureisi asemel), oleks õlu enamvähem sama värske nagu kodust lahkudes. Puidust vaatidega on lood aga hoopis teised. Janused britid Mumbai sadamas pidid leppima liisunud lägaga, mis meenutas rohkem kohaliku jõe vett kui klaari Pale Ale'i ehk heledat pinnakääritusega õlut.

East India Company dokkide läheduses Londonis tegutses George Hodgson oma Bow Brewery'ga. Tal oli varuks paar trumpi selle mure lahendamisel. Esiteks pruulis ta tiba 'tummisemat' õlut kui toona kombeks oli. Lugu sellest, et esimesed IPAd säilisid, kuna nad olid kaks korda kangemad kui tavalised õlled, on pelgalt müüt. Eks ta veidi kangem oli, aga Hodgson polnud kade mees ja pani oma October Beer'i (korra aastas tehtav maitsvam õlu, mis oli mõeldud aasta või paar keldris laagerduma enne joomist) sisse korralikult humalat. Aastakümneid hiljem avastasid keemikud, et humal on säilitusaine.. Muuseas, reis soojas trümmis pidevalt loksudes tegi õlle paari kuuga sama 'valmis' kui kaks aastat keldris seismine.

Teiseks pakkus ta õlle ostjale võimalust kuni 18 kuu jagu krediiti võtta. Ehk siis laevafirma laadis trümmi tünne täis, müüs need Indias maha, sõitis tagasi ja tasus pruulmeistrile. Võitsid kõik.

Kuna õlle tähtsaim osa on siiski vesi, hakkas peagi võimust võtma Burton-on-Trenti kant oma puhtast allikaveest tehtud humalase Pale Ale'ga. Kuna sisult ja mõttelt oli tegemist sama õllega kui Hodgsoni oma, aga kvaliteet ja maitse hoopis parem, sai just sealsest Allsopp'si Pale Ale'st see esimene, mida tuntakse India Pale Ale'i nime all.

Siinkohal tuleks ilmselt ka selgitada, miks üritas iga suvaline külapruulikoda end India laevale möllida. Aastal 1822 kartis Venemaa tsaar, et kodumaised tootjad jäävad nälga, ning tõstis importõlle aktsiisi lakke. Seega jäid hetkega üpris 'kuivale' kõik õlletootjad, kes Suurbritannias vähegi ekspordiga tegelesid. Ja eks sealt tuligi uut sihtkohta otsima hakata. PS! Õlle ekspordiga UK'st Venemaale on kaudselt seotud ka meie oma koduturg. Aga sellest juba üks teine kord.

19. sajandil võtsid Mandri-Euroopas turu endale laager-tüüpi õlled ja seepärast pole meie kandis pinnakääritusega õlu kunagi massidesse läinudki. Samal ajal õitses küll Inglismaa õlle-eksport ka 'uuele mandrile'. Seal sai see surmava löögi 20. sajandi kuiva seaduse ajal, kuna polnud lihtsalt kellelegi õlut müüa. Nii suri ka USAs Pale Ale'i kultuur. Või kas suri?

1970ndatel tekkis teatav õllerenessanss, sest paar suuremat tootjat olid õlleturu 'mõnusalt' vesiseks loputanud ja maitsemeelega inimestel tekkis teatav igatsus (ning eks ka rahakott otsis võimalust juua midagi, mis pole imporditud üle ookeani). Aastal 1975 astus areenile Anchor Brewing Company ja nende legendaarne Liberty Ale. Õlu, mida toodetakse tänaseni ja Untappdis on tal ühe 'tavalise' IPA kohta ikka päris kõrge reiting - 3.48 palli viiest. Kuigi võiks karta teatavat langust, sest see käsitööõlle tugisammas müüdi aastal 2017 praktiliselt kinnisvara hinna eest ühele õllemaailma gigandile, Sapporo õllekorporatsioonile.

Mis juhtus Ameerikas pärast 1975. aastat, kuidas on asjaga seotud nimed Chinook, Cascade ja Amarillo (tervitan siinkohal Sassi) ja miks on Tankeril Kahur, sellest, "kallid kuulajad," nagu ütleb David Vseviov, "juba ühel järgmisel korral".

Ahjaa, õllest ka. Selle jutu kõrvale oleks ju raske pakkuda muud kui klassikalist vanakooli IPAt. Mure on ainult selles, et ei tavalisemates ega ka mõnes spetsialiseerunud õllepoes selliseid isendeid ei müüda. Minu valikut kitsendas muidugi ka tarvidus see õlu oma Uue õlle neljapäeva kavva mahutada, kuid panin tähele, et lihtsalt tummist briti IPAt naljalt ei leiagi.

Ilma naljata - kõige lähedasem jook eelkirjeldatule on täna müügil Rimides - Žiguli IPA. Ehk siis Euroopa humalatega pruulitud lihtne hele IPA, ilma mingite vigurite, troopiliste maitsenüansside ja topelt- või kolmekordse humalduseta. Päris selline 'twigs and leaves' ehk maalähedane pole seegi, aga annab ehk parema ettekujutuse asjast kui kõik USA lääneranniku IPAd.

Oma otsingutega jõudsin lõpuks õlleni, mis täidab vähemalt kriteeriumi 'kui juba, siis juba', eriti humalate osas. UJH Man's Brewery ehk õllepoe ja -baari Uba ja Humal kõrvalprojekti järjekordne veidi ülevõlli saavutus. Stiililt on tegemist lääneranniku topelt-IPAga, ehk see pudel on piltlikult korgini täis neid põnevaid nimesid, mida paar lõiku tagasi sai nimetatud. Ja siis veel korra. Aga kuna tundub, et neid on lisatud pigem keedu alguses (kus humal annab mõrudust) ja mitte niiväga lõpuosas (kus humal annab värsket ja mitu korda mainitud troopilist aroomi), siis on põneval kombel see õlu oma omadustelt üpris lähedal sellisele 'vanale heale' mõrule IPAle.

Annan endale aru, et inimesed, kelle keel pole harjunud humala mõrudust heaks pidama, on ilmselt valmis mingi osa sellest õllest kohe välja sülitama. Kangutasin ka ise aastaid tagasi üpris suure vaevaga oma esimest topelt-IPAt kurgust alla. Põhjala Põhja Konn on senini mul eredalt meeles - ikkagi IBU 100. IBU ei ole siinjuures mitte rahvusvaheline laskesuusaliit vaid rahvusvaheline mõrudusühik (International Bitterness Unit). Võiks arvata, et see skaala jääb 100 juures pidama, aga käesolev Alaska Forever on märgitud sildiga IBU 125. Sellist õlut iga päev ei saa.

Ja ehk ongi hea - kui sellega ära harjuda, siis tunduks kõik muu ilmselt paras vesi. Ja polekski mõtet seda blogi pidada, sest kõik oleks lihtsalt liiga plass.

PS, Untappdi järgi oli tegemist minu 390. erineva IPAga.