Kork avaneb ja..
Lähen täna ühele sünnipäevale õllekoolitust tegema. Koolituse materjale kokku pannes tekkis mul peaaegu omaette postitus juba, aga seda ei saa veel avaldada juhuks kui õhtused osalejad seda siin lugema satuvad.
Seega räägin siis sellest, miks üldse lasta end koolitada ehk "kui raske see õlle maitsmine ikka olla saab".
Eks selle õlle maitsmisega ole sama nagu iga teise asjaga. Võib ju vabalt käia Roomas käed taskus ja nina maas, nägemata-kuulmata midagi ja siis pärast kodus öelda, et jube igav reis oli. Või siis vastupidi iga kivi lähedalt vaadata ja nädalase reisi asemel kogemata paariks kuuks kohapeale jääda. Eks ekstreemsusi ole mitmeid.
Ja ega nende kivide vaatamisest pole otseselt kasu ka, kui ei tea, mida sealt otsida. Siit siis ka vast esimene tarkus õlle maitsmisel - kodutöö olgu tehtud. Tänapäeval ei tähenda see õnneks oluliselt rohkemat kui guugeldamist või Untappdi vaatamist, et teada, mida ette antud õllest oodata.
Käsitööõlledel on õnneks see oodatav tulemus ka pudelile kirjutatud. Siin kulub muidugi ära kerge kodutöö sel teemal, et millise tootja pudelil kirjas olevat uskuda ja millist mitte. Aga eks see tule kogemusega. Lisaks siis muidugi need fraasid. "Põhjamaiselt karge" ei ütle ju tegelikult ühe joogi kohta midagi. Seda lauset olen ma kuulnud vähemalt kolme erineva alkoholiliigi iseloomustusena, ainsana ehk sobib ta džinni kirjeldamiseks, sest põhjamaiselt karges tundras ju mõni kadakas või kanarbik ikka leidub...
Niisiis, pudelilt või arvustustest loetud, kas seda õlut on üldse võimalik nautida, mis siis edasi? Või oot - mis mõttes 'kas seda on võimalik nautida'? Asi taandub lõpuks maitsele. Kõik õlled ei peagi kõikidele mekkijatele maitsema. Mul on sõpru, kelle süljenäärmed lähevad hüperaktiivseks kui mainida fraasi Russian Imperial Stout, aga värskest hapuõllest lähevad kaarega mööda. Või siis vastupidi, peamiselt nende hulgast, kes reeglina veini eelistavad, on mul mitmeid tuttavaid, kes kiidavad taevani mõnd muraka-hapuõlut, aga kipuvad stoudilonksu välja sülitama. Ja arvestades, et õllestiile on sadu ja sadu (olen ise Untappdi andmetel viimase paari aastaga ära mekkinud 165 erinevat õllestiili), ei olegi vast mõeldav, et iga stiil omale suure jälgijaskonna leiab.
Aga räägime siis õlle maitsmisest ka. Teades, et õlu on lahja jook, kiputakse võtma klaasist punnsuutäis, mis kiirelt alla neelatakse. Ja siis tuleb vastuseks klassikaline: "täitsa õlle maitsega".
Alustame siis algusest - klaas. Või õigemini enne seda, kui klaas mängu tuleb. Igal õllel on oma soovituslik serveerimistemperatuur. A le Coq kuulutab enda Premiumi ideaalseks temperatuuriks 4°C. Kes koolis füüsikatunnis käis, teab, et see on see koht, kus puhas vesi vaikselt jäätuma hakkab. Kindel on ka see, et inimkeel nii külmast joogist maitset ei tunneta. Kes on kunagi kogemata paariks tunniks lauale seisma jäänud Premiumit maitsnud, teab ilmselt, miks seda maitset varjata püütakse. Nelja kraadi juures sobib juua enamvähem kõik, sest maitse on tal täpselt nagu veel. Vähemalt keele jaoks.
Rusikareegel on see, et mida kangem õlu, seda soojem serveerimistemperatuur. Ja Celsiuse skaalal jookseb see isegi üpris paralleelselt. Head stoudid, millel kangust 13 kraadi kanti, on parimad 13-16 kraadi juures. Mis tähendab, et enne õlle välja kallamist on hea lasta sel toatemperatuuril veidi seista. Just seista, sest käsitööõllel kipub (sõltuvalt tootjast) olema põhjas pärmi, mis siis kas kuulub õlle maitse juurde või tuleb sellest eraldi hoida. Üldiselt on pudelil ka eraldi märge, kui pärm tuleks pudelisse jätta.
Belglased, muuseas, joovad naturaalseid õllesid nii, et kallavad õlle klaasi ja põhjast pärmisegu pitsi, et magustoiduks võtta. Karta ei tasu - õllepärm on esmalt vaadis ja seejärel pudelis oma töö teinud ja manalateed läinud, kõhtu lahti ta ei tee.
Nüüd siis jõuame klaasini. Igal õllestiilil on oma soovituslik klaas. Ja eks neid soovitusi ole ka erinevaid. Samas kui juba degusteerimiseks läheb, sobib ka tavaline punase veini klaas, just oma pealt kitsama kuju pärast. Õllel on nimelt võrdlemisi madal alkoholisisaldus, mistap peab ta anumas pikemalt tiirutama enne kui aroomid valla pääsevad. On ka muidugi eraldi degusteerimisklaasid, mida jagatakse näiteks õllefestivalidel.
Klaasidest võiks pikemalt pajatada, aga püüan iga joodud õlle juures ka klaasi mainida, kui selleks põhjust on.
Nii - õlu on lõpuks peale pikka ootamist klaasis. Ja punnsuutäit ei soovitatud võtta. Kuidas edasi?
Esimesena tasub õlut nuusutada. Ja erinevalt veinist nuusutatakse õlut lahtise suuga. Nagu juba mainisin, on õlles vähe alkoholi. Alkohol on teadupärast lenduv, haakides endaga kaasa kõiki neid keemilisi ühendeid, mis meis lõhnaaistinguid tekitavad. Seepärast tunneb veini lõhna suurema vaevata. Õlle nuusutamisel on vaja aga suuremat kogust kogu seda keemiat omale ninna, ja suu avamine hingamisel selle ka tagab. Kuna istun praegu nohuga kodus, on hea näide varnast võtta - hingan juba päev otsa lahtise suuga, et ninast midagigi läbi tuleks.
Lõpuks ka maitsmisest. Jätkub sama madala alkoholi teema - alkoholi 'lennutamiseks' on hea nipp selle soojendamine. Parim soojaallikas meie maitsmis- ja haistmismeeltes on meie keel. Seega kõige-kõige tähtsam soovitus õlle mekkimisel - laske õlu keelel soojaks minna. Seda võib katsetada ükskõik mis õllega - võta kiire lonks ja ürita aru saada, mida sa just jõid. Seejärel võta samast õllest lonks, lase keele peal soojaks minna ja siis kui juba veidi paha hakkab, neela. Oli ju hoopis teine tera?
Kõige lihtsam on muidugi õlut maitsta, kui on tegemist maitsva õllega. Ja nii jõuame selle neljapäeva uue õlleni - BrewDogi ja Leedsist pärit North Brewingu ühispruul All Roads (Lead North). Stiililt on tegemist piimastoudiga, mis ilmselt vajab ka kiiret selgitust. Nimelt on tummise õlle tegemiseks vaja palju kõike - tumedate õllede puhul eriti palju suhkrut. Kuna sellega kipub alkoholi tase õlles väga kõrgeks minema (pärm sööb suhkrut ja eritab alkoholi), hakati juba päris ammu otsima alternatiivi. Avastati, et piimasuhkur lisab õllele magusust, aga pärm sellest eriti palju alkoholi tekitada ei suuda.
Olen joonud 3,5% kangust piimastouti, mis oma tihkuselt, maitsenüanssidelt ja magususelt ei jäänud sugugi alla 13,5% stoutidele. See siin on kuskil kahe vahel - 7,2% alkoholi, palju tonkaubasid (viimase aja moetrend magusates tumedates õlledes), vaniljet ja röstitud tamme. Olemuselt tundub olevat selline tume õlu, mida peaks justkui juba sõbraga jagama, et õhtu liiga kiirelt ei lõppeks. Samas päriselus on ta jällegi piisavalt lahja, et olla lihtsalt üks osa õhtust. Ja oi-kui-maitsev osa sellest õhtust.
Selliseid õllesid ei kutsuta ilmaasjata dessertõlledeks - pärast korralikku praadi ei tahagi muud kui midagi magusat, mis samas enam kõhtu ei täida. Ja kui seda pakutakse ka käsitööõlle mõistes suhteliselt lahjas versioonis, on see veelgi parem.
Lähen täna ühele sünnipäevale õllekoolitust tegema. Koolituse materjale kokku pannes tekkis mul peaaegu omaette postitus juba, aga seda ei saa veel avaldada juhuks kui õhtused osalejad seda siin lugema satuvad.
Seega räägin siis sellest, miks üldse lasta end koolitada ehk "kui raske see õlle maitsmine ikka olla saab".
Eks selle õlle maitsmisega ole sama nagu iga teise asjaga. Võib ju vabalt käia Roomas käed taskus ja nina maas, nägemata-kuulmata midagi ja siis pärast kodus öelda, et jube igav reis oli. Või siis vastupidi iga kivi lähedalt vaadata ja nädalase reisi asemel kogemata paariks kuuks kohapeale jääda. Eks ekstreemsusi ole mitmeid.
Ja ega nende kivide vaatamisest pole otseselt kasu ka, kui ei tea, mida sealt otsida. Siit siis ka vast esimene tarkus õlle maitsmisel - kodutöö olgu tehtud. Tänapäeval ei tähenda see õnneks oluliselt rohkemat kui guugeldamist või Untappdi vaatamist, et teada, mida ette antud õllest oodata.
 |
| "Põhjamaiselt karge" kant, kust ilmselt kõik džinni osad korjata saab.. |
Niisiis, pudelilt või arvustustest loetud, kas seda õlut on üldse võimalik nautida, mis siis edasi? Või oot - mis mõttes 'kas seda on võimalik nautida'? Asi taandub lõpuks maitsele. Kõik õlled ei peagi kõikidele mekkijatele maitsema. Mul on sõpru, kelle süljenäärmed lähevad hüperaktiivseks kui mainida fraasi Russian Imperial Stout, aga värskest hapuõllest lähevad kaarega mööda. Või siis vastupidi, peamiselt nende hulgast, kes reeglina veini eelistavad, on mul mitmeid tuttavaid, kes kiidavad taevani mõnd muraka-hapuõlut, aga kipuvad stoudilonksu välja sülitama. Ja arvestades, et õllestiile on sadu ja sadu (olen ise Untappdi andmetel viimase paari aastaga ära mekkinud 165 erinevat õllestiili), ei olegi vast mõeldav, et iga stiil omale suure jälgijaskonna leiab.
Aga räägime siis õlle maitsmisest ka. Teades, et õlu on lahja jook, kiputakse võtma klaasist punnsuutäis, mis kiirelt alla neelatakse. Ja siis tuleb vastuseks klassikaline: "täitsa õlle maitsega".
Alustame siis algusest - klaas. Või õigemini enne seda, kui klaas mängu tuleb. Igal õllel on oma soovituslik serveerimistemperatuur. A le Coq kuulutab enda Premiumi ideaalseks temperatuuriks 4°C. Kes koolis füüsikatunnis käis, teab, et see on see koht, kus puhas vesi vaikselt jäätuma hakkab. Kindel on ka see, et inimkeel nii külmast joogist maitset ei tunneta. Kes on kunagi kogemata paariks tunniks lauale seisma jäänud Premiumit maitsnud, teab ilmselt, miks seda maitset varjata püütakse. Nelja kraadi juures sobib juua enamvähem kõik, sest maitse on tal täpselt nagu veel. Vähemalt keele jaoks.
Rusikareegel on see, et mida kangem õlu, seda soojem serveerimistemperatuur. Ja Celsiuse skaalal jookseb see isegi üpris paralleelselt. Head stoudid, millel kangust 13 kraadi kanti, on parimad 13-16 kraadi juures. Mis tähendab, et enne õlle välja kallamist on hea lasta sel toatemperatuuril veidi seista. Just seista, sest käsitööõllel kipub (sõltuvalt tootjast) olema põhjas pärmi, mis siis kas kuulub õlle maitse juurde või tuleb sellest eraldi hoida. Üldiselt on pudelil ka eraldi märge, kui pärm tuleks pudelisse jätta.
Belglased, muuseas, joovad naturaalseid õllesid nii, et kallavad õlle klaasi ja põhjast pärmisegu pitsi, et magustoiduks võtta. Karta ei tasu - õllepärm on esmalt vaadis ja seejärel pudelis oma töö teinud ja manalateed läinud, kõhtu lahti ta ei tee.
 |
| Fragment minu õlleklaaside kogust |
Klaasidest võiks pikemalt pajatada, aga püüan iga joodud õlle juures ka klaasi mainida, kui selleks põhjust on.
Nii - õlu on lõpuks peale pikka ootamist klaasis. Ja punnsuutäit ei soovitatud võtta. Kuidas edasi?
Esimesena tasub õlut nuusutada. Ja erinevalt veinist nuusutatakse õlut lahtise suuga. Nagu juba mainisin, on õlles vähe alkoholi. Alkohol on teadupärast lenduv, haakides endaga kaasa kõiki neid keemilisi ühendeid, mis meis lõhnaaistinguid tekitavad. Seepärast tunneb veini lõhna suurema vaevata. Õlle nuusutamisel on vaja aga suuremat kogust kogu seda keemiat omale ninna, ja suu avamine hingamisel selle ka tagab. Kuna istun praegu nohuga kodus, on hea näide varnast võtta - hingan juba päev otsa lahtise suuga, et ninast midagigi läbi tuleks.
Lõpuks ka maitsmisest. Jätkub sama madala alkoholi teema - alkoholi 'lennutamiseks' on hea nipp selle soojendamine. Parim soojaallikas meie maitsmis- ja haistmismeeltes on meie keel. Seega kõige-kõige tähtsam soovitus õlle mekkimisel - laske õlu keelel soojaks minna. Seda võib katsetada ükskõik mis õllega - võta kiire lonks ja ürita aru saada, mida sa just jõid. Seejärel võta samast õllest lonks, lase keele peal soojaks minna ja siis kui juba veidi paha hakkab, neela. Oli ju hoopis teine tera?
Kõige lihtsam on muidugi õlut maitsta, kui on tegemist maitsva õllega. Ja nii jõuame selle neljapäeva uue õlleni - BrewDogi ja Leedsist pärit North Brewingu ühispruul All Roads (Lead North). Stiililt on tegemist piimastoudiga, mis ilmselt vajab ka kiiret selgitust. Nimelt on tummise õlle tegemiseks vaja palju kõike - tumedate õllede puhul eriti palju suhkrut. Kuna sellega kipub alkoholi tase õlles väga kõrgeks minema (pärm sööb suhkrut ja eritab alkoholi), hakati juba päris ammu otsima alternatiivi. Avastati, et piimasuhkur lisab õllele magusust, aga pärm sellest eriti palju alkoholi tekitada ei suuda.
Selliseid õllesid ei kutsuta ilmaasjata dessertõlledeks - pärast korralikku praadi ei tahagi muud kui midagi magusat, mis samas enam kõhtu ei täida. Ja kui seda pakutakse ka käsitööõlle mõistes suhteliselt lahjas versioonis, on see veelgi parem.
Comments
Post a Comment