Kork avaneb ja...
Sõitsin trenni, nagu neljapäeviti ikka. Teel tuli meelde, et kui ma just oma keldrist midagi põnevat välja ei taha koukida (mida ma reeglina ei raatsi), siis on taaskord uue õlle neljapäevaks ettevalmistus tegemata. Õnneks jäi mulle teele üks keskmise suurusega kooperatiivtoidupood, kus mäletamist mööda täiesti adekvaatne õllevalik. Noh nii sadakond sorti peaks ära tulema.
Hakkasin siis riiuleid kammima ja... Leidsin. Kaks. Kaks sellist õlut, mida ma polnud varem proovinud. Õigemini kolm, aga see kolmas oli hääldamatu tšehhikeelse nimega massipilsner, mille tegelik tootja on A le Coq, kuigi ta oli kavalasti peidetud päris Tšehhi õllede varju. Lihtsalt hind oli poole odavam. Ehk see ei läinud arvesse.
Kaks õlut sellest COOPist, mida ma joonud polnud, on Mehhiko algupäraga Modelo õlled - Modelo Especial ja Modelo Negra. Tänases päevas ja uudiste valguses saaks muidugi mitu klikki, kui ma kirjutaks Modelo grupi kuulsaimast rüüpest Coronast, aga las see jääda riiulile.
Korraks tekkis juba sportlik huvi, et miks peaks üldse ühe Mehhiko tootja kolm õlut meil müügil olema. Hea küll, seda laimiga joodavat õllesarnast toodet reklaamitakse kogu maailmas ja ilmselt see peab igal pool olemas olema, aga need teised kaks? Ja siis hakkas kahtluseuss närima.. Aga sellest tiba hiljem.
Õlu ise on ju väärika ajalooga - Austria immigrandid Mehhikos igatsesid kodukandi õlut ja hakkasid dunkeli olemuse ja maitsega rüübet pruulima. Dunkel on originaalis tume nisuõlu - õiges kohas, õigesti tehtud ja õigel ajal pakutuna väga maitsev tummine magusapoolne rüübe. Inimese leidlikkus on piiritu ja juba aastal 1926 hakkas see Mehhikos vaadist jooksma. Ja edasi läheb asi põnevaks.
COOPi letis oli see käsitööõlledega ühte heidetud. Gruppo Modelo kuulus küll Mehhikos ühele prouale, aga selle proua lahke käe all töötas seitsmes pruulikojas veidi üle 40 000 inimese. Kümmekond aastat tagasi müüs ta selle kõik paarikümne miljardi dollari eest Anheuser-Busch InBevile. Ja AB InBev omakorda omab hetkel veidi üle 400 õllebrändi. Kordan, et keegi ei kahtlustaks trükiviga - üle neljasaja õllebrändi.
Eks neist paljud ole kunagi, sada või kaheksasada aastat tagasi, alustanud väikestena. Kui härrad Hesse ja Schramm oma pisikesed õllekojad Tivoli nime alla ühendasid, ei arvanud nad ilmselt ka, et sellest saab kunagi massiõlletehas A le Coq. Viimane kuulub jällegi Soomlaste Olvi grupile, milles on kah tervelt viis tehast.. Selles kontekstis on A le Coqi Alexander tõeline eksklusiivne käsitööõlu nende Modelade kõrval.
AB InBev on selles mõttes põnev monstrum, et paljud nende õlled on ju tegelikult väga head. Aga need kipuvad kuuluma nende kõige vabamate kätega kategooriasse 'local brand'. Ehk tehas on ära ostetud, aga õlletegemisse liiga palju oma nina ei pisteta. Mõneti üllatavalt leidsin seda postitust tehes nende brändilistist oma absoluutselt lemmiku belglase Tripel Karmeliet'i. Seal on ka mitmeid teisi tehaseid, mis ühestki otsast mingit massi ei reeda ja mida õllesõber ära ei põlga. Olgu nimetatud mõnigi - Franziskaner Weissbier (ehk Spateni tehas), Leffe ja kõik tema sordid, legendaarne Löwenbräu, Belle-Vue ja nende head lambicud...
Leffet muuseas minu tuttavad belglased ei joo, sest nende jaoks on tegemist selgelt massõllega. Või täpsemalt on tegemist aastakümnete pikkuse solvumisega, sest üks korralik 12. sajandi pruulikoda müüdi 21. sajandil gigandile ja kas oli ikka vaja. Samas selle gigandita poleks Leffet enam üldse, sest pruulikojale nime ja 'kodu' andnud klooster sai ise otsa Prantsuse revolutsiooni ajal ning nimi Leffe taastati alles 1952, pärast mida see kiirelt ka maha müüdi. Leffet muuseas pruulitakse Stella Artois' tehases - see nimi on ilmselt tuttav paljudest filmidest, kus tõeline koorekiht joob head importõlut. Eks seegi ole filmitrikk - Stella on üks AB InBevi globaalsetest brändidest, ehk nagu Coronagi peab see igas riigis ja poes olemas olema. Belglaste jaoks on Stella see kõige lihtsam januõlu - koos Jupileriga, mis kuulub samuti AB InBevile.
Ehk siis kogu asi on ikkagi mastaapide küsimus. Ja mitte üheski mastaabis ei saa seda Negra Modelot kuidagi käsitööõlleks liigitada. Kahjuks mitte ka eriti maitsvaks õlleks. Mainisin hiljutises postituses, et igal õllel on oma aeg ja koht. Selle õlle aeg on ilmselt südasuvel ja koht mõni Mehhiko rand, kus õlle joomine on tervislikum kui kohaliku veega riskimine. Igavese novembri käes kannatavas Tallinnas on siiski 'musta õlle' osas ootused hoopis teised. Eriti kuna see must õlu on värvuselt punane. Siin-seal peetakse seda ka viini laagriks, mis läheb kokku jutuga nendest Austra immigrantidest - punane lihtne õlu ta ju ongi. Aga ka selgelt paremaid viini laagreid leiab igast korralikust õllepoest.
Kokkuvõttes - õlut ostes tasub ettevaatlik olla. Kõik, mis on käsitööõlle riiulis ja maksab käsitööõlle hinda ei pruugi seda mitte olla. Just nagu see A le Coqi pudel ei ole Tšehhist imporditud pilsner.
Sõitsin trenni, nagu neljapäeviti ikka. Teel tuli meelde, et kui ma just oma keldrist midagi põnevat välja ei taha koukida (mida ma reeglina ei raatsi), siis on taaskord uue õlle neljapäevaks ettevalmistus tegemata. Õnneks jäi mulle teele üks keskmise suurusega kooperatiivtoidupood, kus mäletamist mööda täiesti adekvaatne õllevalik. Noh nii sadakond sorti peaks ära tulema.
Hakkasin siis riiuleid kammima ja... Leidsin. Kaks. Kaks sellist õlut, mida ma polnud varem proovinud. Õigemini kolm, aga see kolmas oli hääldamatu tšehhikeelse nimega massipilsner, mille tegelik tootja on A le Coq, kuigi ta oli kavalasti peidetud päris Tšehhi õllede varju. Lihtsalt hind oli poole odavam. Ehk see ei läinud arvesse.
 |
| Mehhiko. See koht, kust tänane õlu pärit on. Vist. |
Korraks tekkis juba sportlik huvi, et miks peaks üldse ühe Mehhiko tootja kolm õlut meil müügil olema. Hea küll, seda laimiga joodavat õllesarnast toodet reklaamitakse kogu maailmas ja ilmselt see peab igal pool olemas olema, aga need teised kaks? Ja siis hakkas kahtluseuss närima.. Aga sellest tiba hiljem.
Õlu ise on ju väärika ajalooga - Austria immigrandid Mehhikos igatsesid kodukandi õlut ja hakkasid dunkeli olemuse ja maitsega rüübet pruulima. Dunkel on originaalis tume nisuõlu - õiges kohas, õigesti tehtud ja õigel ajal pakutuna väga maitsev tummine magusapoolne rüübe. Inimese leidlikkus on piiritu ja juba aastal 1926 hakkas see Mehhikos vaadist jooksma. Ja edasi läheb asi põnevaks.
COOPi letis oli see käsitööõlledega ühte heidetud. Gruppo Modelo kuulus küll Mehhikos ühele prouale, aga selle proua lahke käe all töötas seitsmes pruulikojas veidi üle 40 000 inimese. Kümmekond aastat tagasi müüs ta selle kõik paarikümne miljardi dollari eest Anheuser-Busch InBevile. Ja AB InBev omakorda omab hetkel veidi üle 400 õllebrändi. Kordan, et keegi ei kahtlustaks trükiviga - üle neljasaja õllebrändi.
Eks neist paljud ole kunagi, sada või kaheksasada aastat tagasi, alustanud väikestena. Kui härrad Hesse ja Schramm oma pisikesed õllekojad Tivoli nime alla ühendasid, ei arvanud nad ilmselt ka, et sellest saab kunagi massiõlletehas A le Coq. Viimane kuulub jällegi Soomlaste Olvi grupile, milles on kah tervelt viis tehast.. Selles kontekstis on A le Coqi Alexander tõeline eksklusiivne käsitööõlu nende Modelade kõrval.
AB InBev on selles mõttes põnev monstrum, et paljud nende õlled on ju tegelikult väga head. Aga need kipuvad kuuluma nende kõige vabamate kätega kategooriasse 'local brand'. Ehk tehas on ära ostetud, aga õlletegemisse liiga palju oma nina ei pisteta. Mõneti üllatavalt leidsin seda postitust tehes nende brändilistist oma absoluutselt lemmiku belglase Tripel Karmeliet'i. Seal on ka mitmeid teisi tehaseid, mis ühestki otsast mingit massi ei reeda ja mida õllesõber ära ei põlga. Olgu nimetatud mõnigi - Franziskaner Weissbier (ehk Spateni tehas), Leffe ja kõik tema sordid, legendaarne Löwenbräu, Belle-Vue ja nende head lambicud...
Leffet muuseas minu tuttavad belglased ei joo, sest nende jaoks on tegemist selgelt massõllega. Või täpsemalt on tegemist aastakümnete pikkuse solvumisega, sest üks korralik 12. sajandi pruulikoda müüdi 21. sajandil gigandile ja kas oli ikka vaja. Samas selle gigandita poleks Leffet enam üldse, sest pruulikojale nime ja 'kodu' andnud klooster sai ise otsa Prantsuse revolutsiooni ajal ning nimi Leffe taastati alles 1952, pärast mida see kiirelt ka maha müüdi. Leffet muuseas pruulitakse Stella Artois' tehases - see nimi on ilmselt tuttav paljudest filmidest, kus tõeline koorekiht joob head importõlut. Eks seegi ole filmitrikk - Stella on üks AB InBevi globaalsetest brändidest, ehk nagu Coronagi peab see igas riigis ja poes olemas olema. Belglaste jaoks on Stella see kõige lihtsam januõlu - koos Jupileriga, mis kuulub samuti AB InBevile.
 |
| Tont-teab-kus pruulitud austria stiilis mehhiko nimega õlu |
Kokkuvõttes - õlut ostes tasub ettevaatlik olla. Kõik, mis on käsitööõlle riiulis ja maksab käsitööõlle hinda ei pruugi seda mitte olla. Just nagu see A le Coqi pudel ei ole Tšehhist imporditud pilsner.
Comments
Post a Comment